Rosa Sahaya / Triinu
Tere, mina olen Triinu. 🤍
Naine, ema ja hing, kes on õppinud kuulama – mitte ainult teisi, vaid iseennast.
Kuulama vaikust, mis kunagi tundus hirmutav, sest seal peitusid hĂĽlgamine, valu ja ĂĽksindus.
Täna ma tean, et just vaikuses on vastused – ja et tõeline rahu sünnib siis, kui lubad endal kõike tunda.
Minu teekond iseendani pole olnud sirge ega kerge.
See on olnud elutants, mis on viinud mind läbi kaotuste, haiguste ja südamevalude, et lõpuks äratada minus teadlikkus ja armastus elu kõige sügavamas tähenduses.
Olen tänaseks 35-aastane, ema ühele imelisele tütrele, kellest on sirgunud imeline 16 aastane noor neiu. Olen elanud üle ja saanud oma elus mitmeid diagnoose – mu keha karjus appi ja ma lõpuks kuulsin teda. Minu teekonda on jäänud migreen, kilpnäärme ületalitlus, kõrge vererõhk, reumatoidartriit, allergiad ja vaimse tervise kõikumised. Kõige suurem otsus minu elus oli kolme aasta tagune kaalulangetusoperatsioon ja sellele järgnenud taastumise teekond, mis viis mind sügavamale iseendasse ja tõi tervenemise alguse.
Olen kogenud oma elus vägivalda – nii emotsionaalset kui füüsilist, olen kaotanud lähedasi ja pidanud tegelema sõltlastega olles ise kaassõltlane, majanduslikku hirmu ja hetki, kus tundus, et elu on täielikult lagunenud ja selle jätkamine on just kui mõtetu.
Olen seisnud silmitsi hetkede ja mustritega, mis viisid mind üha sügavamale iseenda sisemisse valusse – kuni sain aru, et enam pole vaja põgeneda. Olin valmis kohtuma tõega.
Siis algas tervenemine.
Mõistsin, et keha ei karista meid – ta räägib meiega, kui oleme valmis kuulama.
See algas hetkest, mil ma enam ei suutnud otsida tuge väljast, otsides mõistmist, märkamis ja, et mind kuulataks mitte ei mõistetaks hukka, öeldaks kuidas ma valesti elan ja mida ma tegema peaksin, sest see ei olnud mida ma tegelikult vajasin. Ning sellel hetkel pöördusin sissepoole ja, jah ma ei teinud seda üksi vaid läbi erinevate teraapiate, praktikate ja viiside mis aitasid vabastada mõttemüra ja avada iseenda jaoks oma enda süda.
Õppisin kuulama oma keha sosinaid – valu, väsimust ja pinget, mis tahtsid vaid öelda: “kuula mind”. Mõistsin, et kõik, mis minus oli valus, tahtis vaid tähelepanu ja armastust. Et keha ei karista meid – ta räägib meiega.
Aastate jooksul olen õppinud lahti laskma kontrollist, süütundest ja pidevast tõestamisest.
Olen õppinud, et armastus iseenda vastu ei ole uhkus, isekus ega ego, vaid algus kõigele.
Olen näinud, kuidas sügav valu võib muutuda väeks ja kuidas haavadest saab valgus, kui neid vaadata mõistmisega, mitte hinnanguga.
Täna elan teadlikult ja pehmelt.
Olen suhtes, mis peegeldab minu enda sisemist kasvu – koos inimesega, kes on mu suurim
õpetaja ja peegel. Ta aitab mul näha neid kohti, mis veel vajavad armastust, ja koos kasvame me
teadlikkuses, usalduses ja kohalolus. Olen õppinud, et kõik suhted saavad alguse minust.
Et iga hetk, mil ma reageerin, on kingitus – peegel, mis näitab, mida minus veel tervendada.
Ja et elu ei karista, vaid kutsub üles märkama ja valima armastust.
Sellest teekonnast sündis ka „Väikeste Sammudega Armastuseni“ – mitte lihtsalt nimi, vaid elamise viis.
See on meeldetuletus, et paranemine ja muutus ei sünni jõuga, vaid õrnuse kaudu. Et tervenemine algab hetkest, mil lõpetame enda parandamise ja alustame enda kuulamist.
Ma ei õpeta ega anna edasi midagi, mida ise pole läbi elanud – ühtegi praktikat, tehnikat ega viisi, mis poleks sündinud minu enda kogemusest, tervenemisest ja äratundmisest.
Kõik, mida loon ja juhendan, on kasvanud minu enda elust – hetkedest, kus olen ise seisnud valu, segaduse ja otsingute keskel, ning leidnud tee pehmuse ja kohalolu kaudu.
Neiust, kes kord kuulas kõiki teisi, püüdis olla „hea tüdruk“, et keegi ei saaks midagi halba öelda, on tänaseks kasvanud naine, kes teab, kes ta on.
Naisest, kes elas ohvrirollis ja ootas, et keegi teine ta päästaks, on saanud teadlik looja – inimene, kes on võtnud vastutuse oma elu, tunnete ja valikute eest.
Minu südames on olnud alati siiras soov aidata teisi – et keegi ei peaks kogema sama valu, mida mina kord tundsin.
Täna ma tean, et igal inimesel on oma tee ja oma õppetunnid, ning ma ei saa kellegi eest seda kogemust ära võtta.
Kuid ma saan olla valgus nende kõrval – toeks, teejuhiks ja peegliks, kes aitab taas leida tee iseendani.
Sinna kohta, kus elavad rahu, usaldus ja armastus.
Täna ma tean, et elu ei juhtu meie vastu, vaid meie jaoks.
Kõik, mida kogeme – valu, rõõm, kaotus või ime – on osa ühest suurest tervikust, mis juhatab meid lähemale iseendale.
Ja et iga samm, olgu kui väike tahes, on samm armastuse suunas.
Armastusega,
Triinu 🤍
