Hei armas,
Jagan Teile Antsu seminarilt saadud taipamisi, märkamisi ja emotsioone siis!
Kirjutasin siis juba pühapäeval tegelikult osa postitusest valmis, kuid elus oleme pidevas õppimis protsessis just tänu sellele, et me elame minevikus ja hoiame sellest alateadlikult kinni!
Mina täna õpin sellest lahti laskma, et ma saaksin elada siin nüüd ja praegu!
Kuna alles õpin sellest minevikust lahti laskma, ei saagi ma loota tulemusi 5 minut või paari tunniga.
Esimene samm on teha teadlik valik, lubada endal tunda , olla, lubada endal kogeda ja anda selleks aega, aktsepteerida igat oma pisikest emotsiooni, reageeringut ja osa iseendas! Ja ma olen juba päris pika tee endaga läbi käinud ja õpin igapäevaga! Ja ma olen endaga läbi käinud imelise teekonna!
Sattusin siis postitust kirjutades emotsioonidega õhtul lapesse, kirjutasin ja elu tuli mulle näitama – et saaksin ka koheselt praktiseerida!
Päev otsa olin täiega rahulik, positiivses energias ja selline hea vibe sees! Põlvast kiirustasin Tartu ja teadlikult tegin ka tee peal pildi oma sotsiaalkontode mängude jaoks. Põlva minnes jäi mulle see eriline puu silma ja teadsin kohe, et see on see koht ja idee oli ka juba mul silmis olemas kui tagasi sõitsin! Ilmselt ka Ants mööda kihutades mõtles, issand see punapää on küll hull mutt juba ta jookseb siin keset põldu! Liikusin siis Tartu valisin päikselise koha Raekojaplatsis kohvikus ja hakkasin kirjutama!
Kui postitust kirjutasin sattusin hoogu, ja see pani ka juba tegelikult käima protsessid minus – muutused minus, sest kasutasin vabastavaid lauseid ja kirjutasin neid välja! Need muudavad meie elu palju, usu proovi ja sa mõistad mida mõtlen! Unustasin hetkes selle osa olla teadlik muutuste tulekuks ja märgata, aga tänu oma teadlikkusele ja sellel teel juba olles oli see kõigest hetkeline ära unustamine! Aga alustame siis ikka algusest lugu!
Pühapäev oli täiega huvitav päev minu jaoks – sellised mõtted ja märkamised jooksid mõõda mu aju! Taipamine minus endas juba hommikust saati!
Mingid mõtted panin ka paberil päris pikalt kirja ja mingil hetkel jagan ka Teile! Sättides ennast seminariks tuli mul kõigepealt mõte siis Teilt küsida sotsiaalmeedias:
Kellega me räägime kõige rohkem?
Tulid huvitavad vastused kes sõbrannaga, kes pereliikmega, kes kaaslasega! Õnneks tuli ka neid vastuseid mida lootsin ja soovisin saada – ISEENDAGA!
Iseendaga räägime igapäevaselt kõige rohkem – oma enda mõtetes! Me ütleme seal välja, teeme kohvi, teeme süüa, mis riideid selga panna, mida poest vaja, kellele mida teha, mis tegevusi meil vaja teha on , me rändame tulevikku, minevikku, mõtleme kellegile, analüüsime, korraldame üle mõtlemist ja kõike muud! Ka hetkel lugedes loed sa mõttes seda endale ette – mõistad mida ma mõtlen iseendaga rääkimise all!😅
Usu sa teed seda, isegi nüüd kui vastu vaidled- räägid sa mõttes iseendaga, mida see Triinu jahub siin! Või siis vastupidi, et nõustun Triinuga, et tegelikult on jh nii, et räägin iseendaga kõige rohkem! Uskumatu eks! Tekib vaikselt hullu inimese tunne, issand ma räägingi iseendaga või on see hoopis Triinu minu peas, ära põe see on täitsa normaalne ja okei see olid sina ise seal üleval! Peaasi, et sa oskad märgata mida sa endale seal üleval räägid! 😁
Nüüd ma tean, miks need märkamised küsimused minusse tulid! Sest, sellele sain ma ka vastuse seminarilt ja oskan paremini oma mõtteid ja ütlemisi iseendale märgata! Kui sa juba sellel muutuste teel oled siis need taipamised lihtsalt tulevad! Ja neid on nii palju, et ei jõuagi kohe kõike kirja panna teile aga teen seda jooksvalt!
Neljapäeval jagas mu sõbranna siis infot, et näe Põlvas tulemas Antsu seminar! Ta teadis, et mulle meeldib ja hindan Antsu tööd kõrgelt! Ja ma olen siiralt tänulik selle jagamise eest!
Tegelikult oli see seminar üldse suunatud Põlvamaa Ettevõtlike naiste jaoks ühe nende enda meeskonna üritusena mida nad enda jaoks igakuiselt teevad! Ja seekord tuli ka mõte neil jagada Põlvamaa rahvaga!
Tänu sellele infole ja otsusele, on mu ellu tulemas veel midagi huvitavat, ma tunnen seda! Ja ma usaldan täiega mis sealt tuleb!
Kui sõbranna jagas, ma korra uurisin korraldajalt mis teemal seminar on, kuigi olin juba otsustanud! MINEK! Ma olin teadlikult teinud juba enda jaoks kuuaega tagasi otsuse : ET MA USALDAN ELU ja võtan vastu kõik mida ta pakub!
Ma isegi ei kaalunud ega kahelnud hetkegi vaid olin mineja, kuulasin oma sisetunne mis ütles MA LÄHEN!
Ma läksin sinna täiesti ootusteta vaid usaldasin mis tuleb see tuleb!
Esimest korda elus ma olen täiega tänulik, et usaldasin oma sisetunnet 100% ja ma läksin!
Ma sain nii palju kinnitust olemas olevale infole, ja nii palju uut infot mis valgustasid veel rohkem mind minu teekonnal iseendani! Ma olen täiega tänulik, et ma otsustasin lõpuks käia teed iseenda suunas! Ma pole kunagi varem, endaga nii kontaktis olnud kui ma olen täna ja ma tean, et liigun veel sügavamale ja paremasse kontakti! Ja ma oskan märgata ka poole paremini teisi inimesi kui nemad reageerivad mingites olukordades! Jah ma tean, et mingid eluvaldkonnad mu elus veel on tasakaalust väljas, kuid need kõik vaikselt lahenevad!
Kui sa sellel teel tahad olla pead sa olema täiega valmis, sinus peab olema tahe liikuda enne kõike iseendani mitte päästa teisi! Ja sellel teekonnal ma olen, minu siht on tee leida iseendani enne kui suundun üleüldse teiste poole! Hetkel on minu siht Teile lihtsalt jagada oma teekonda, märkamisi, mõtteid ja taipamisi elust! Sest kirjutades ma töötlen selle info läbi, ma tegelen iseendaga ja loon endas muutusi! Ja kui see jagamine Teid kõnetab, aitab ja suunab – imeline mida saan kellegi heaks teha! ❤️
Nii siis, mis ma siis sellest seminarist sain! Oeh, väga palju palju sain! 😅
Esmalt nagu ma juba tean, saab algus kõik lapsepõlvest meie emast- isast! Ja siin ma isegi ei vaidle enam vastu ma tean seda, et saab!
Ema – isa suhtes minu roll on ammu lappes selle teadmise olen ka saanud selgeks! Kuid täna jõudsin ma veel lähemale sellele suhtele miks ja kust see alguse saanud on….
Miks, miks ma ei suuda isale andeks anda, või millest ma kinni hoian, mis on see mis mind takistab isaga suhtlemisel?
Täna ma tean, et see oli emale olemise lojaalsus, kartus reeta ema tundeid, olen olnud temaga nii tugevas sidemes, et lojaalsus talle on olnud nii tugev!
Ema isa suhe purunes, lapsena valisin ma ju poole ja kasvasin selle ema solvumise, pettumuse ja vihaga isa peale!
(Selle osa tekstist kirjutasin ma juba pühapäeval ja täna hommikul sõitsin ma tööle mõttega, et peaksin isale helistama ja ütlema nüüd on aeg sõjakirves maha panna! Aga mis sõjakirves meie vahel ei olegi ju seda! Mhh huvitav eks see ei ole minu sõjakirves mis seal vahel ju tegelikult on! Aga ma tean, mingi hetk ma teen selle kõne isale ära!)
Olen olnud ju vihane mõlema vanema peale mingitel hetkedel, olukordades keda kuna vajasin oma kõrvale, kui mul oli nende tuge vaja, eri teistel teemadel kuid täna 32 aastane mina teab, et ma saan olla toeks enda väikeste mina osadele kes selles valus, kes pettumustes, solvumistes, kurbuses, üksinduses seal minevikus kinni on! Ega vanemad ka ei osanud ju olgem ausad paremini! Nad tegid mida oskasid! Aga siit saan mina ainult edasi liikuda oma väikse mina tervendamisega!
Ants tõi ka minu jaoks väga hea soovituse mida nendel hetkedel teha kui see väike mina vajab julgustamist, panen siia enda sõnadega hetkel selle kirja, et ka minul oleks koht kuhu piiluda vajadusel:
Asetan enda ette ühe suurema objekti ehk tänane mina ja ühe väiksema objekti ehk see väike mina!
Ütlen sellele väiksele minale: Ma näen sind, ma märkan sind, sa oled väike, kuid 32 aastane Triinu täna on suur, tunduvalt suurem ja terve (samal ajal näidates suurele objektile), sa oled … vanuses Triinu ja …..(emotsioonidega mis siis pinnal on kui see hetk käes on), sa olid sellel hetkel üksi, kuid täna 32 aastane Triinu on siin ja toetab sind! Ma luban sul kasvada suureks, ma toetan sind! Sa ei ole üksi sa oled minuga!
Tänu Antsu seminarile ja tema seletusele, kuidas leida see koht kus ma reageerin – miks ma reageerin – kus ma sinna reageerimisse kinni jäin.
Mis vanusesse minevikku kukkusin siin täna olevikus olles, sest tegelikult see olukord / inimene/ või kellegi sõnad ei toonud minusse seda reageeringut – see oli minus juba ennem, lihtsalt see tõi selle osa minus pinnale, et ma märkaksin seda! Ja nii kaua kui me ei märka nii kaua me reageerime neile!
Ma kirjutasin endale juba tükk aega tagasi ülesse lause: ÄRA VÕTA ISIKLIKULT EGA HAAGI KÜLGE! LIHTSALT VAATLE JA USALDA, LUBA!
Kirjutasin ülesse selle lause peale koolipäevasid! Täna mõistan ma veel rohkem selle lause tähendust!
Ühesõnaga ma olen edaspidi vaatleja rollis rohkem kui kunagi varem iseendaga ning iga reageeringu tekkimisel ma märkan ja vaatlen sellele iseendas otsa mitte ma ei põgene kellegi teise suunas! Kui ma teen seda siis on see mu ego kes suunab mind süüdistama seda isikut, et eirata iseenda tõelist mind!
Kui tekib minus reageerimine küsin endalt:
Kuna ma ennast esimest korda nii tundsin? Vaatan kui vanasse minasse ma kukkusin? Kui vanas minas ma kinni hoian selles reaktsioonis ja tundes? Ja lasen sellel tundel olla , kogen seda ja luban tal saada suureks!
Siit tuli ka soovitus, teha seda 3 tooliga kus istuvad HIRM/KONFLIKT – REAGEERING /EMOTSIOONID – MINEVIK (see sündmus kust kõik alguse sai)!
Kui sa selle protsessi endas läbi käid, lahustub see reageering sinus ja sa üllatud kui sa märkad, et järgmine kord samas olukorras olles sa ei reageerinud!
Seda siin on raske sõnadesse panna – peate ise kogema ja nägema oma silmaga neid seletusi mida Ants annab, et täpsemalt mõista!
Ma olen Triinu kes leiab teed iseendani (tõelise MINAni) ja annan edasi oma sõnadega nii nagu oskan läbi oma kogemuste!❤️
Edasi nüüd minnes, saan ma aina rohkem ja rohkem, aru kui palju me minevikust kinni hoiame ja selle najal aina tagasi ja tagasi langeme oma käitumise, emotsioonide ja reageerimistega!
Teadlikult mingist hetkest kuskil kuuldu põhjal loobusin: ootuste, eesmärkide seadmise kuskile minnes. Tänaseks olen ka inimestelt selle rolli maha võtnud ma ei sea neile ootusi ega eesmärke minu elus! Kas kuulsin seda Antsu seminarilt või kaassõltuvus töötoas, või kuskil mujalt aga ma olin selle osa salvestanud ja olen igakord kuskile nii ka nüüd minemas nii öelda tühjana – nagu Ants ka seda nimetas pühapäeval! Ilma ettevalmistuse, ootuste ja sisuta!
Ja kui ta sellest rääkis, taipasin ma , et ka mina olen teadlikult nii käitunud siia seminarile tulles (kinnitus, et ma olen õigel teel), oli minu jaoks wow efekt! Tänu sellele oli minus puhast ruumi kuhu ma sain uut infot salvestada, mul tekkisid taas omad märkamised, taipamised!
Minu kõige suurem taipamine , et olen oma emaga nii nii tugevalt seotud, et see mõjutab mind siiani! Ma ei oleks uskunud, olen nii mitmeid kordi ema teemaga tegelenud aga neid kohti on omajagu kus mis märkamisse tuleb, kui loodan, et edaspidi on see osa minus lahenenud ja lahtumas!
On aeg sellest sidemest lahti lasta ja oma elu elada!
Lisan siia ühe vabastava lause iseenda jaoks:
Kallis ema ma märkasin sind ja soovisin, et ka sina märkaksid mind! Ma proovisin teha kõike, et olla sinu silmis eriline, luues meie vahele selle sideme mis lubas sul kontrollida minu elu ja valikuid! Täna ma lasen vabaks sellest sidemest lõplikult, kuna see ei teeni mind enam täna! Ja ma soovin elada oma elu ise – täna vastutan ma ise oma valikute ja otsuste eest! See on minu elu! Sinul oli oma elu ja võimalus seda elada! Nüüd on sul aeg minna ja minul aeg sind vabaks lasta! Armastusega, Triinu!
Täna ütlen ma vabastava lause välja ja panen kirja aga oma sõnadega (nagu Ants ütles ka seminaril oma sõnadega lühemalt!) (kirjutasin need sõnad pühapäeval ja ei muuda seda osa siin!) :
Minu pärast ema – isa vihake, oli teie vahel mis oli , aga minu silmis olete te armastuses, armastuses millega tekkisin mina siia maailma! Teie vaheline solvumine, viha, häbitunne, süü, pettumus ei ole minu tunne mida mina täna endaga kaasas kandma pean. Mina ei ole süüdi, et üksteisele valu tegite ja omavahel suhelda ei osanud! Ja kõik ülejäänud emotsioonid ja tunded mis ma Teilt kaasa võtsin annan ma Teile tagasi kandke ise neid, see ei ole minu koorem ega vastutus koht! Ma olen lojaalne ja truu mõlemale vanemale ja täna ma enam ei vali poolt, olete mõlemad minu silmis samal kohal ja positsioonile – minu lapsevanem! Mina olen see imeline väike armas plika tirts kes sündis Teie armastusest ja nii on ja sirgun igapäev Teie armastusest! Tehke, olge omavahel millises suhtes tahate kuid minu silmas olete Te elulõpuni armastuses olevas suhtes!
Minu jaoks on uskumatu see, kui palju ma olen ikka emalt üle võtnud mingeid teemasid ja tema koormat , kuid tänu tänasele oskan ma siit edasi liikuda aina kõrgemale ja kõrgemale! Imeline teekond tuleb siit. Ja samas tean, et siit olen ka päris palju tema kannatusi, valu ja kõike muud kaasa haarand aga need ei ole minu kanda! Alateadlikult olen tahtnud ema valu endale võtta ja teda päästa, olla loojaalne, tema jaoks piisav, et ta mind märkaks ja tema armastust ära teenida! Tagant järele mõelda siis ulme kui palju ja mida ma kõike ei teinud, et mu ema märkaks mind!
(Huvitav hetkel see kirjutamine isegi ei tekita minus reageerimist vaid rõõmu hetke ja uhkust iseendas, et ma olen selle taipamiseni jõudnud ja teadlik sellest osast endas! Sest täna ma ei võitle nende hirmudega endas millega vanasti nagu ma pole piisav, mind mõistetakse hukka, et ma pole väärt, hirm muutuste ees! Ega taha enam ennast emale tõestada või kellegile!
Wou taipamised ka hetkel kirjutades tekivad minusse ja see on imeline tunne kui sa saad iseendaga aina rohkem ja rohkem kontakti! Iseenda osadega leppimine ja aktsepteerimine sellisena nagu sa oled!
Pühapäeval kirjutades toimus minu päris suur reageerimine – lühidalt ajas see protsess siis mind käima – tuli sõnum sõbralt – ma reageerisin korralikult minus kerkis ülesse viha, pettumus, solvumine mis mõttes viimasel hetkel muudad plaane! Ma olin vihane, kuid meenutasin Antsu sõnu märka reageerimist ma ei võtnud neid emotsioone esimest korda, nii et teist poolt süüdistama hakkaks vaid ma hakkasin iseendasse vaatama miks minusse tekib see viha, solvumine, pettumine! Ja Tänu Antsu seminarile ma oskasin kohe praktiseerida ja proovida neid soovitusi mida jagas ja ma sain selle koha endas kätte – ja see oli seotud mu enda emaga see viha, pettumine, solvumine !! Ja see ei olnud seotud üldse selles hetkes selle inimesega ja ma lasin tal olla tahtsin kohe päästma hakata, olemas olla jne kuid taipasin kiirelt ja suundusin enda päästmisele mis on tegelikult ka kõige õigem! Ma leidsin endas selle väikese teismelise Triinu kes selles reageeringus kinni oli, see oli see Triinu sellest õhtust kui ema mind reetis ja tundsin kuidas noa selga lõi!! Ma lubasin endal olla vihane ja olin tükk aega vihane, solvunud ja pettunud!
Ja tänaseks olen ma saanud ka üle oma hirmust tunda viha – mida ma kartsin ja keelasin endal pikemat aega teha, kuna kartsin ära hirmutada inimesed! Aga tänaseks on see hirm läinud, ma loodan vähemalt ma hetkel tunnen nii! Ma julgen olla täna vihane ja aktsepteerin seda osa endas!)
Seminaril rääkis ka Ants rollidest meie elus, olen ka ise teadlikult jälginud pikemat aega, ning vaatand mis rollidesse ma iseennast olen kellegi elus sättinud!
Esmalt tegin ma endale selgeks teadlikult, et ma ei sildista enam, ei anna hinnanguid, ega pane enam ühtegi inimest kuskile rolli oma elus kus ta olema ei peaks ja ei tee ka iseendaga seda enam. Täna oskan ma ka märgata kui keegi mind kuskile rolli sättima hakkab!
Toon mõned näited kus ma olen olnud valedes rollides siis:
– näide enda ema pealt ( olin tema ema rollis, et pakkuda talle hoolt, armastust, lähedust jne)
– näide enda ema pealt ( olin tema sõbranna rollis, et pakkuda talle hoolt, armastust, lähedust, usaldust, toetust jne)
– näide enda vanaema pealt ( olin tema tütre ehk enda ema rollis, et pakkuda talle hoolt, armastust, lähedust, usaldust, toetust, vastutust ema eest jne)
– näide enda venna pealt ( olin tema ema ehk enda ema rollis, et pakkuda talle hoolt, armastust, lähedust, usaldust, toetust, vastutasin nii-öelda tema heaolu eest jne)
– ka isiklikud suhted kus ma olen olnud meestega on olnud sellised kus olen mina alateadlikult sattunud nende ema rolli
Aga täna teadlikult ma ei astu enam ühtegi võõrasse rolli kus ei ole minu koht:
Ma olen Triinu, ema ainult oma tütrele, tütar oma vanematele, lapselaps oma vanavanematele, õde oma vennale, kaaslane oma kaaslasele, sõbranna-sõbrannale, sõber – sõbrale!
Ma olen Triinu – naine, kes jagab oma teadmisi, taipamisi, kogemusi ja iseenda sisemisi tarkus!
Ma olen täiega tänulik iseendale, et ma olen seekord (kolmas kord) teadlikult alustanud enesearengu teed iseendaga! Korra jooksin ummikusse mitme teraapia, info hankimisega, enda teemade lahti kirjutamisega kiirelt ja ruttu, jookseme ühest teraapiast teise! Sellega ajame endas kõik veel keerulisemaks! Infot liiga palju, valu liiga palju üleval ja iseendas ei ole aega protsessida ja muutusega kohaneda! Valida tuleb 1- 2 – 3 sammu ehk tööriista korraga! Sa ei söö ka ju kolme kahliga korraga!
Olen oma mustas aukudes käinud samm-sammult ja rahulikus tempos endaga tööd teinud, sest see on tulemusrikkam ja toob tulemusi! Olen valinud ühe teraapia osa korraga, no olgem ausad ega ma ise tegelikult otseselt valinud ei ole vaid need on ise minuni tulnud – ma olen kõik teraapia seansid võitnud nendel hetkedel! Ja ilmselt on olnud need need seansid nendel hetkedel just need mida on universum näinud, et mul vaja olnud on! Kõik asjad tulevad meieni just siis kui me nendeks valmis olema ja toime tuleme!
Ma alustasin joogaga, et saada oma mõistust vaikima, ma läksin kooli teadmisega, et tahan saada kontakti iseendaga ja teen seda enne kõike iseenda jaoks! Alustasin teadlikult, valikuga ma tahan luua muutusi iseendas! Ja mine sa tea võib-olla ühel hetkel olen kõrgemal, kuid hetkel võtan ma vastu kogu info , õpetused ja soovitused mis mu eluteele tulevad! Ja seda kõike usaldades elu ja kuulates oma sisetunnet!
Täna võin ma taas öelda, et ma olen täiesti teine inimene kes ma olin mõned kuud tagasi!
Täna julgen ma tunnistada iseendale, et ma olen omadega pekkis mingites osades, ma olen elus teinud päris palju valesid otsuseid mingites eluetappides, ma olen vahepeal omadega lappes! Kuid nendel lappes olekute hetkedel ma kasvan ja oma pekkis olekute osas ma võtan täna täieliku vastutuse! Kõikide oma otsuste eest võtan täna ma vastutuse!
Mis veel seminarist meelde jäi oli sisaliku samm (ehk meie mõtlemised – algul teen ühe plaani ja siis järsku hakkavad tulema need teised mõtted, et plaani muutma hakkasid!).
Piltlikult ette näidates oli see maru huvitav ja pilt ütleb ju rohkem kui tuhat sõna! See mälupilt ehk väike praktiline osa mida me läbi tegime oli imeline!
Pidime siis kujutama sisalikku (see on siis see mõtte koht kes meile alati neid mõtteid tuleb sinna ülesse tooma, et me oma plaane muudaksime siis ja meid kahtlema paneb.)
pidime ta kujutama kõige tobedamaks kui suudame oma fantaasias, ma kujutasin ette teda suure nina ja klounina, oi ta oli naeruväärne tegelane!
Ma isegi tean miks, sest kloun on minus alati tekitanud nõmedat tunnet kuna sain lapsena naeru selle sõna üle kuna ei osanud ju õigesti öelda seda ja ütlesin alati klõun. 😂
Aga no täna ma ütlen, selle asemel, et naerda kellegi üle eriti täiskasvanud kes seda siis tegid- teie vastutus oli see, et mulle õpetada kuidas on õigesti hääldamine!
Aga see selleks, pidime siis tegema kaks sammu:
1) sisaliku panema taha istmele ja ennast autorooli! Tundma mida tunneme!
2) ennast panema taha istmele ja sisaliku autorooli! Tundma mida tunneme!
Ja ütlen ausalt, kui ma roolis olin ma usaldasin ja tundsin ennast turvalisemalt, julgena ja nii kui ma lubasin sisaliku rooli oli minus ebakindlus, ärevus ja ma ei tahtnud seal taga istuda ma ei usaldanud teda!
Taipamine, et ma pean iseenda sisetunnet rohkem kuulama, sest ma usaldan ennast rohkem kui seda sisalikukest seal üleval kes mineviku-mineviku põhjal reageerib ja kahtlema paneb!
Tänu Antsu jälgimisele, ja soovitustele olen ma jõudnud kõigile nende taipamisteni tänu oma tahtele luua muutus iseendas!
Tänu Antsule olen ma jagu saanud nendest meeletutest hirmudest mis kontrollisid päris kõvasti mu elu!
Ja ka seminaril astusin ma taas üle oma hirmudest tänada isiklikult silmast silma, kallistusega (enne küsida selleks luba) ja ka pilti teha!
(Vana Triinu ei oleks seda näiteks teinud! Hirmust oleks kas või püksi lasknud! 😂)
Nagu ka storis eile ütlesin siis kui te loodate, et Ants teeb su korda siis siin kohal Te eksite…..
Ants on majakas kes näitab sulle valgust aga tahe luua muutust iseendas peab tulema sinult endalt!
Ma pole kordagi Antsu seansil käinud!
Olen saanud tema jagamistest, raamatust ja seminaridest inspiratsiooni luua muutusi iseendas, MIKS?
Sest muutust luua kullake peab tulema sinu enda seest! Kui sinus on olemas see tahe luua muutust iseendas ja sa oled sellele teele juba läinud, ei peata sind miski ja sa kasvad – kasvad – kasvad!
Iga kukkumisega me kasvame, täna ma tean teadlikult, et iga kukkumine ja reageerimine on minu koht kus ma saan kasvada! Ja iga muu hetk on kasvamise koha tähistamine ja nautimise protsess! Ma julgen täna otsa vaadata iseendale! USALDAN, ARMASTAN ja LUBAN kõigel imelisel oma ellu tulla!
Minu elu, mina vastutan oma heaolu, õnne ja tasakaalu eest!
Armastusega, Triinu! ❤️
07.05.2023