Hei armas,
jagan muljeid esimesest koolipäevast!
Esimene sõna on nagu WOU!
Läksin siis täna varasema rongiga Tallinna, et tutvuda siis kus Meditatsiooni kool asub jne. Kuna olen suht võhik päälinnas liiklemisega, seda veel eriti jala, sai siis tehtud otsus minna varem, et oleks aega seigelda! Esmalt astusin siis vastu taas hirmule – üksi seigelda ja ära teha! Ja ma sain hakkama!
Hea, et aega varusin, jõudsin ikka sihtkohta ringiga….🤣🤣🤣
Jõudsin õnneks ikkagi ka veidi varem kohale ja tegin siis aega parajaks seal lähedal ja hommikuse postituse Teile postitasin, mille muidugi rongis juba valmis kirjutasin.
Oli siis aeg sammud seada Tao keskusesse, juba sinna minnes oli mul aaaw kui mõnus koht, see vibe ja energia seal, nii puhas ja imeline!!
Kogunesime siis klassi ja sättisime ennast paika,
ja mida ma näen üks mu naisi (keda ma imetlen) minuga samal kursusel nagu WHAAAAT!
Just mingi aeg mõtlesin enda jaoks, et ühel päeval ma kohtun temaga, räägin juttu ja nüüd: õpin koos temaga sama asja!
Ja see armas , imeline naine keda ma imetlen on Dalí Getter Karat .
Järjekordne tõestus, kõik mille sa välja ütled sinuni ka jõuab!
Aga olgu lähme siis siit edasi, meie õpetaja Seeda Randroo-Chandini Sarita tegi siis veidike tutvustavat osa meile ja esimene osa oli siis grupitöö ( jaotati meid siis gruppidesse) kus tutvustasime üksteisele ja rääkisime siis veidike endast, pärast pidime siis igaüks tutvustama oma grupikaaslast. Oma moodi huvitav kogemus: kellestki teisest rääkida, ega õieti ei osanud ju endastki midagi rääkida!
Kooligrupis on meis siis hetkel 20 osalejat kirjas, näha ja kuulda kui palju ühist meil seal inimestega grupis oli : väga paljud olid kokku puutunud vabastava hingamisega, paljud olid Tartuga seotud, meil kõigil olid lapsed ja meie kõigi ühine soov on saada paremasse kontakti iseendaga!
Kui tutvustava osa oli tehtud , rääkis veidi õpetaja veel teooriat ning ootaski meid ees esimene meditatsioon (nagu õpetaja ütles siis meie grupiga otsustas ta teha teisiti ja alustada kohe just selle meditatsiooniga) OSHO DÜNAAMILINE MEDITATSIOONi.
Meditatsioon kestis 1 tund ja koosnes viiest staadiumist, ma hetkel neid siia välja kirjutama ei hakka teen nende kohta eraldi postitused võibolla mingi hetk!
Kui õpetaja meile tutvustavat videot näitas kuidas see meditatsioon välja näeb, ütlen tekkis kohati hirm küll kuna mina kes ma ei oska olla vihane või kuri , eriti vee karjuda!
Hakkasime siis meditatsiooniga peale, alguses ei tundunud nagu midagi rasket tegid kaasa ilusti, kui tuli siis karjumise koht no proovisin aga ikkagi tuli see vana hirm või keha kramp sisse, no ei suutnud karjuda , tekkis see tunne, et olen terve elu ema karjumise sees kasvand no ei taha karjuda- aga tean, et see oli mu enda sisekõne- vabandus miks mitte seda teha! Õpetajaga ka pärast rääkides siis ta ka soovitas, proovida ja ette kujutada, et olen kas või näitleja laval mingit rolli mängimas, et lahti saada sellest kaitsekilbist.
edasi sealt karjumise osast tuli kolmas staadium kus pidid hüppama, käed üleval hoidma ja „Huu!Huu!Huu!“ hõikama, vot see oli raske, mõtled küll mis see 10minutit seda teha on , aga lõpp oli meeletult raske, keha muutus aina nõrgemaks ja nõrgemaks. Ühel hetkel pidid lihtsalt seisma jääma, jah lihtsalt seisma nii nagu jäid ja nii seisma 15 minutit, vot see 25minutit täna olid meeletult rasked.
Aga see meditatsioon võttis ikka korralikult läbi! Nagu oleks korraliku rühmatreeningu teinud! Jala säärelihased siiani valutavad… 😅
Peale meditatsiooni oli meil siis väike lõuna paus ja pärast õpetaja rääkis edasi meile meditatsiooni teooria osa, põnevuse ja huviga kuulasin igat õpetaja sõna mida ta rääkis! See lihtsalt oli nii põnev ja huvitav juba…
Ja kui õpetaja ütles, et sõnad, ideed, looming hakkab Teile lihtsalt tulema ja lihtsalt hüppavad teisse kuskilt. Kus juures nii oli juba ka minul hommikul, no okei mingitel hetkedel on veel olnud kus kirjutan lauseid ülesse ja ega niisama “Väikeste sammudega armastuseni” ideid ei jagaks Teile ju kõik tulevad minu seest sealt kuskilt, aga täna hommikul kirjutasin ma laused:
KAS SA TEADSID, ET PÄIKE SÄRAB ALATI, ISEGI SIIS KUI TAEVAS ON PILVINE! TA EI LOOBU KUNAGI SÄRAMAST, MIKS SIIS SINA LOOBUD? OLE PÄIKE JA ÄRA UNUSTA SÄRADA KA SIIS KUI ON RASKEMAD PÄEVAD /AJAD – NEED MÕÕDUVAD JA HAJUVAD NAGU PILVEDKI.
Tükk aega oli õpetaja rääkinud meile siis teooria osa ning oli aeg taas uuesti teha üks meditatsioon ja lõpetuseks tegime OSHO KUNDALINI MEDITATSIOONi.
Meditatsioon kestis 1 tund ja koosnes neljast staadiumist siis.
See meditatsioon oli kergem veidike, huvitaval kombel oli siin koht kus pidi siis keha tudisema ja ma lasin oma kehal tudiseda ( nagu ta tudiseb mul siis tänu kilpnäärme haigusele siis) ja see vabastav tunne lubada teha kehal seda, imeline. Kogu see kundalini meditatsiooni oli oma moodi huvitav kogemus. Kogeda midagi teistmoodi, ja ka kogeda seda mida õpetaja rääkis tühjuse hetkest!
Ja see kergus pärast meditatsiooni millega me lahkusime tänasest koolipäevast! Imeline!
Üle pika aja tundsin taas seda kergust, rahu ja õnnelikkuse hetke iseendas mida hiljaaegu taga nutsin!
Imeline tunne, terve rongi sõidu koju ma lihtsalt nautisin seda ja lubasin endal olla! Ja see vaikus seal üla korrusel! Mina kes ma olin suur üle mõtleja, ei mõtlend enam tuhandeid mõtteid ja ei ole seda siiani veel teinud! Nagu WAU!
Aga tänaseks olen suht läbi, väsinud ja jala säärelihased annavad tunda! Nüüd mõnusat und nautima, et taas homme üks huvitav koolipäev kogeda! 😉
Järgmise lugemiseni,
Armastusega, Triinu! ❤️