Hei armas,
jagan veidi tänaseid mõtteid vb leevendab, toob mulle minus endas selgust ja aitab mind ennast veidi!
Minu suur soov on jagada teistega oma lugusid, sest ma tean, et ma ei ole ainuke siin maailmas kes nii tunneb, mõtleb- meid on palju! Tean, et minu jagamine kõnetab, keegi samastub ja inspireeri kuskil kedagi- kas või ühte inimest (meid siin inimkonnas on nii palju). Täna tunnen kuidas mu aju teeb varsti Hiroshima plahvatuse. 😅
Neid teemasid mis triggerdavad hetkel täna peas on nii k*radima palju ja see lõngakera mu ajus on nii segamini aetud, et lausa raske on seda otsa kätte saada, et saaks kuidagi lahti harutama hakata seda lõngakera seal.
Üks teema on siis see, et ma soovin oma elu, kogemusi, teemasid jagada, perest väga rääkida ei saa kuna keegi ei taha, et neid puudutaks ja, et nemad ei oleks seotud (aga nad onju- vägagi on). Tekib tunne, kas ma siis ei kuulugi oma perekonda, et ma nendest rääkida ei või – ma tahan jagada ainult enda lugu- mitte ju nende lugu! Ma küll ei tohiks mõelda mida nemad mõtlevad- aga paraku nii ma teen ülemõtleja, kaassõltlane alati mõtleme mida teised tunnevad/mõtlevad! – kas tõesti siis lihtsalt kasutama perest rääkides sõna pereliige?
Teine teema on siis võlakoorma teema (sellest osas ei ole jõudnud veel kirjutada, pigem ei ole veel valmis sellest kirjutama)- kuid täna siis maksmiste aeg kalkuleerimine, alustasin ka hiljuti uuesti oma tulu-kulu tabeliga, et ülevaade oleks selgem. Viimasel ajal on minusse tekkinud see hirm, et mul ei jätku raha, et asju ära maksta ja see on nii suur minus ja ma ei tea- miks! Muud kui kerib ja kerib. teenin ju piisavalt, teen head tööd, liigun oma unistuse poole! Aga ikka hirm tuleb ja tuleb? Kas see on üldse minu enda hirm?
Tegin siis oma tulu-kulu tabelit siin, vaatasin ka huvi pärast oma maksehäireregistrit – üks võlg veel seal siis ainult üleval (sellest pikast nimekirjast mis seal varasemalt oli)! Nutta või naerda ei teagi, hunnik asju veel maksta mis ei ole häiresse läinud ju! (Pikk jutt, kui piisavalt julgust kogunud olen kirjutan ka pikemalt selles osas). Kuid huvi pärast lõin kokku summad mis siis maksehäires üleval olid ja makstud on 2019-2023 perioodil siis summa oli päris suur, kokku tasutud 9567.93- lisaks paljud neist on jõudnud ka kohtutäituri lauale, paneme veel need kulud ka otsa- ulme!- ulme mis summa 5 aastaga võlgade katteks läinud juba on, ja seda summat on veel kõvasti siia lisada, lisaks on siis veel muid võlgnevusi juba tasutud ja see summa ei ole isegi lõplik, kui leian aega ja tuleb tahtmine see võla teemal kirjutamine lõpuks teha teen kindlasti põhjaliku ülevaate kui palju juba tasutud ja kui palju veel selleks hetkeks jäänud on! Tänaseks olen endale teadvustanud ja tunnistanud, et olen üle võtnud pere võlakoorma ja raha ümber oskamatu käitumismustri- täna ka üks teemasid millega igapäevaselt tegelen!
Võlakoorma ja raha ümber oskamatu käitumismuster seisneb siis lühidalt just selles, et kui raha tuleb ei suuna seda kohe sinna kuhu vaja ehk maksudesse (ise kusjuures noomisin veel pereliikmeid selle teemaga aga iseendas seda ei näinud vaid olin ka üle võtmas neilt seda mustrit). Enne on vaja veidike ikka kulutada asjadele mis ei ole nii olulised ja kui maksude maksmiseks läheb aga siis hakkab see pääste operatsioon pihta, et saaks kõik kaetud! Siit tekib ka siis see surnud ring siit saad- annad sinna ühte võlga ja algusse tuleb tagasi anda kust said!!! Täna üritan ma neid käitumismustreid muuta, väikeste sammudega aga üritan muuta- ja vaikselt ka juba muutmas!
Kaassõltlased märkan ma täna oma käitumist olla päästja rollis pidevalt! – aastaid investeerida teiste inimeste võlgadesse kui aus olla, see meie pere muster elada võlgadega! Olen maksnud aastaid tegelikult ema võlgu- need ei ole minu võlad (aga maksan- võtsin pärimisega vastu- Triinu ju heasüdamega mõtles teistele, et teistel oleks hea olla. Jälle pikk jutt), lisaks võtsin võlgu, et aidata teisel pereliikmel enda asju korda saada ja unistusi teoks viia- need ei olnud ju tegelikult minu võlad ega minu vastutus- kaassõltlasena võtsin vabatahtlikult rolli sinna kuhu ei olnud vaja. Ega öelnud EI- kartes, et siis mind hüljatakse, ei taheta! (Ja nii kui ütlesid EI ma enam ei anna- aita, inimesed kadusid ja olid sina see pahalane!) Aastaid olen olnud selles võlamustris, andsin vabatahtlikult enda raha sinna kuhu vaja ei olnud, küsisin juurdegi, et edasi anda! Ulme! Aga see võla teema ei ole hetkel kõige olulisem ja ei tahtnud üldse nii pikalt kirjutada sellest!
Siit edasi järgmine teema mis triggerdab on see, et nii palju teemasid tahaksin jagada kirjutada, kuid mind on üks, kaks kätt ja kümme sõrmekest ja välja tahab tulla nii-nii-nii palju asju. Kuid ei leia neid õiged punkte millest alustada kirjutada! Seda õiget teed millest alustada!….
Kaassõltuvuse ja ülemõtleja roll astuvad pinnale ja muudkui maadle nendega! Kas ma saan hakkama , kas ma jõuan kirjutada piisavalt, et oleks huvi ja tahtmist teistel lugeda? Kas kirjutada sellest mis hetkel tuleb või alustada kindla teemaga? Oehhh- küsimused küsimused mis muudkui keerlevad peas?
Tahtsin Antsu “Läbimurre” webinari teemal kirjutada, eile sai ka mingeid mõtteid kirja pandud. Ilmselt ka sealt tulid pinnale kõik erinevad teemad ja muud kui tahaks trükkida välja neid endast. Aga ootan veel videosalvestust! Et rahulikult kuulata ja läbi analüüsida kuuldu ja analüüsida iseenda teemasid mis tekkisid pinnale
Ilmselt ei mõistagi mind hetkel paljud (aga minu õnneks- ma loodan, et on ka neid kes mõistavad) , eriti kaassõltlase teemaga, ülemõtleja teemaga või miks on mul vaja seda kõike jagada! Või keda huvitab aga no kui juba siis lõppu jõudsid, siis ju ikka huvitab kedagi- mõtlen lihtsalt üle!)
Täna mina mõistan iseennast, ja saan aru, et tahtest kõiki aidata ja olla see Ema Teresa siis, ei pannud ju ma iseennast enam tähele ega seda olukorda kuhu ma ennast panin teisi aidates. Ja nüüd kus ma üksi seisan nende emotsioonide, tunnete ja teemade eest – üritan ennast päästa tundub see nii keeruline, raske, kui sa oled üksi…ja see aeg kus ma üritan iseennast päästa on energiavarud sellised nagu nad on- tulevad- lähevad…. Aga no juba sellest endast välja laskmisega, mitu korda läbi lugedes, täiendades – sain ma ka ise endas veidike selgusele ja analüüsida enda käitumist. Ise endale ka otsa vaadata- ise enda tõele- mõtetele!
Ja selle Hiroshima plahvatuse mõtte võin nüüd endast välja visata. Mõte on ju tegelikult lihtne, alustame väikeste sammudega….väikeste sammudega! Üks asi korraga, kõike korraga teha ei saa! 🤗
Esmalt alustan Teieni toomist kaalu teemadega (maovähendus operatsiooni teemad) ja siis sealt edasi……
Ja ma ei väsi jagamast, sest minu eesmärk on jagada ja inspireerida- kui sind hetkel ei inspireeri, siis kedagi kuskil ikka!… 😀
Järgmise lugemiseni….
Armastusega, Triinu ❤️