Hiroshima(aju) plahvatuse mõtte võin nüüd endast välja visata! 😅

Hei armas, 

jagan veidi tänaseid mõtteid vb leevendab, toob mulle minus endas selgust ja aitab mind ennast veidi!

Minu suur soov on jagada teistega oma lugusid, sest ma tean, et ma ei ole ainuke siin maailmas kes nii tunneb, mõtleb- meid on palju! Tean, et minu jagamine kõnetab, keegi samastub ja inspireeri kuskil kedagi- kas või ühte inimest (meid siin inimkonnas on nii palju).  Täna tunnen kuidas mu aju teeb varsti Hiroshima plahvatuse. 😅
Neid teemasid mis triggerdavad hetkel täna peas on nii k*radima palju ja see lõngakera mu ajus on nii segamini aetud, et lausa raske on seda otsa kätte saada, et saaks kuidagi lahti harutama hakata seda lõngakera seal. 

 Üks teema on siis see, et ma soovin oma elu, kogemusi, teemasid jagada, perest väga rääkida ei saa kuna keegi ei taha, et neid puudutaks ja, et nemad ei oleks seotud (aga nad onju- vägagi on). Tekib tunne, kas ma siis ei kuulugi oma perekonda, et ma nendest rääkida ei või – ma tahan jagada ainult enda lugu- mitte ju nende lugu! Ma küll ei tohiks mõelda mida nemad mõtlevad- aga paraku nii ma teen ülemõtleja, kaassõltlane alati mõtleme mida teised tunnevad/mõtlevad! – kas tõesti siis lihtsalt kasutama perest rääkides sõna pereliige?

error: Sisu on kaitstud !!
Scroll to Top