Hei armas,
jagan veidi Teile mõtteid siin viimasest kahest päevast!
Kui võrrelda ennast ala kuu kaks tagasi ja nüüd praeguses hetkes! Nagu öö ja päev! Ja need kogemused märkamised kui usaldad hetkes olemist.
Ühesõnaga eilsest päevast! Kuna nädalavahetusest olid /on säärelihased nii nii valusad otsustasin teha kodukontori! Okei tean, et see oli keha vabandus mitte ennast liigutada ja seda valu tunda! Aga noo lubasin tal siis kodus olla- aga see eest oli üsna aktiivne ja tegus tööpäev kodus olles. Isegi (Antsu) raamatut sai loetud veidike ja plaanin selle nüüd lõpuks uuesti läbi lugeda ja ka tagasisidet kirja panna! Kuigi kurjam (tuli meelde), et mu seminari kohta ka tagasiside tegemata (isegi alustasin seda ja panin mingeid mõtteid kirja), teen selle seenädal ära! ❤️
Eilsest päevast huvitavad märkamised olid:
kõne ülemusega tööalased jutud müügi ja muude teemade osas ja ma jäin üllatavalt rahulikuks ja ütlesin mingi osa peale, et ma ei hakka ennast õigustama, ega vabandama – kuigi kuu kaks tagasi oleks ma seda raudselt teinud! Ma olin üllatavalt rahulik ja lihtsalt kuulasin mõtted ära! Veidi pärast küll mõtlesin meie jutule kuid on nagu on.
Eile sai ka käidud kõndimas 5km, kuna emotsionaalselt miski kakkus nagu ülesse ja õieti pihta ei saanudki mis see pinnale tulla tahtis. Ilmselt see üksinduse tunne trigerdas!
Sai ka siis lõpuks tehtud OSHO Kundalini Meditatsiooni (eesmärk proovida 21päeva järjest teha meditatsioone).
Aga peale meditatsiooni nagu ei tundnudki midagi ja sättisin ära magama, uni oli küll hea kuid ööse tekkis ka tunne nagu mediteeriks ja teadlikult mingites hetkedes ei julgenud või no keelasid endal keerata aga siis meenutasid oot sa magad hetkel sa võid külge keerata.
Hiiihiii…. aga uni oli hea. 😅
Eile tekkis ka suur igatsus kus juures enda pere järele, nii kurb kui see ka ei oleks on mu pere kuidagi nii lahku kasvand ja õieti keegi oma vahel ei suhtle! Ega ma ise ka ei oska suhelda aga vaikselt nagu üritan suhtlema hakata!
Tegelikult ei ole mu pere ju suur ema (kahjuks läinud), isa (suhtlus kehva terve elu olnud), vend (terve elu suhtlesime kuid eelmisest aastast kahjuks enam mitte) ja siit edasi vanaema (suhtlen pea igapäevaselt – ainuke pere liige kellega nii tihedalt suhtlen), tädi (ema õde siis, suhtleme tihedamalt juba vaikselt, kord nädalas või nii), onu (ema vend vaikselt üritan ka temaga suhte luua).
Okei eks on ka isapoolne suguvõsa tädid, onud kuid suhtlus kahjuks 0.
Aga no eks aeg näitab kuidas suhtlused siin minema hakkavad, soov oleks küll suhelda ja kõigiga läbi käia – pere on ju ikkagi pere ja võiks kokku hoida! ❤️
Muljed siis aga tänasest päevast! Hommik juba algas huvitavalt ja nii kiirelt pidin siis minema arstile kell 8! Aga kuna see aeg kuidagi jooksis nii kiiresti. Üldse kuidagi täna jooksis see nii kiiresti. 😀
Aga see selleks märkamine, et ma ei jõudnud hommikul tankima – mina kes alati tangib kui mul näitab auto, et aeg tankida näidik oli kusjuures 0-is juba ja kui see 0-is siis (vend või keegi ütles, et saab veel kuskil 50km) sõita linnas olles näitas et olen juba sõitnud siis 47k selle 0-iga siis. Aga kuna arsti juures läks nii kaua ja järjekorrad olid nii suured: endalegi üllatuseks olin ma täiega rahulik ja lihtsalt kulgesin oma aja ära kuniks kõik tehtud sai!
Kuna tööle mineku aeg pressis peale kiirustasin siis ruttu tööle ( ajaaa trahvi sain ka parkimise eest kuna ei pannud kella 🤣) ja tankima ka ei läinud kuna kell tiksus peale ja nii ma siis ruttu ruttu lippasin tööle! ja peale tööd läksin alles tankima ja nii kui tundsin, et mõistus hakkab hirmu ülesse pinnale tooma, et äkki jääme nüüd tee peale , sureb auto välja jne- aga ütlesin ise endale õu, me liugleme ilusti kohale tšš. 😁 Ja näe liuglesime, mitte midagi ei juhtunud ära tegime!
Täna veel tööjuurest märkasin, et endalegi märkamata julgesin ja avaldasin soovi teha aegajalt kodukontori päevi kuna tunnen, et olen siis töökam, ja pauside ajal tahaks lugeda teha midagi muud mis mind huvitab. (Ja kontoris olles ei saa ma seda teha kuna mõtlen siis teise inimese tunnetele ja soovidele jne. Kaassõltlase käitumise muster siis mängib siin rolli enda vajadused lükkame tahaa plaanile, et teised ennast ebamugavalt ei tunneks.) 😁 Mingid hetked kus juures olid isegi veel kus märkasin, et jäin huvitav rahulikuks ega öelnud midagi, mina kes tavaliselt kobiseb podiseb alati midagi! Ühel hetkel aga küll tundsin, et nii-öelda, et suutnud ja plärtsatasin, et ma ei ütle ühtegi oma ideed enam välja kuna naerdakse või tehakse maha! Aga see oli hea õppekoht mulle endale nägemaks mu enda sisekõne millele ma reageerin ja koht kus saan vaadata iseendale otsa! ( Ja ma tean miks ma nii tunnen, see tunne endiselt tuleb lapsepõlvest see üksindusetunne, ja hetked kus minu arvamus on alati maha surutud!). Aga näe , täna ma märkan seda ja olen teadlik juba, kuid jah vajab veel lihvimist! ❤️
Lõpuks jõudsin siis koju imekombel jõudsin ma nii palju asju täna ära teha! Poes käia , süüa teha , lapsega pika mula maha pidada ja lollusi teha! Lõpuks võtsin aja teha siis täna teadlikult ka meditatsiooni ja Osho Dünaamiline meditatsiooni siis.
Kuigi nädalavahetusest on mõte hakkas kohe tööle, et oeh ma ei jaksa äkki või ei jõua teha! Aga nagu õpetaja ütles siis meie mõtted ongi kavalad ja tahavad meid veenda mitte tegema. Aga samas oli minu just täna tahe seda uuesti kodus proovida teha!
Okei algul oli küll, et kuidas ma trambin, äkki muusika kõvasti, või äkki karjun häälega kogemata või miskit! Aga ei see meditatsioon tund aega oli imeline!
Alustasin meditatsiooni olin juba esimese etappi lõpus kui kuulsin, et keegi hõikas mu nime kõva ja selge häälega, selle peale ehmatasin ja avasin oma silmad. Aga siis mõtlesin pekki mis si**asti see uuesti! . 😅
Ja nii ma tegin alustasin uuesti ja see teekond meditatsioonis täna oli taas wow efektiga. Koht kus pidi siis emotsioone välja näitama ja täiega veel sai täna ikka kõvasti viha välja näidatud (mida minust ei ole tükk aega välja tulnud kuid teadsin, et ta seal kuskil on), ja muidugi pisarad lõpuks- tüüpis Triinu viimasel ajal ainult pisaraid valabki – aga no ime ka pole kui aastaid alla surunud neid olen.) Kõik tundus nii kerge ja lihtne täna isegi hüppamise koht ei olnud nii raske enam. Kõige huvitavam koht oli vaikuses seismise koht kus tundsin, et mu keha on nagu kaal mis kaalub minevikku ja tulevikku! Koguraskus oli mineviku poolel ja pidevalt kõikumises. Huvitav kogemus oli see : mu keha muudkui vajus vajus vasakule poole, käed vajusid alla, peopesad olid nagu kausid, kõige enam vajus just vasak pool mingi hetk vajus parem pool järgi… ühel hetkel vajusid ka peopesad mis oli nagu kausid vaikselt alla ja taas tundsin kuidas miski minust vabanes- mis ma ei tea! Kuid lõpuks mu keha vajus tagasi otseks ja lõppes ära see kõikumine. Ise arvan, et läks sisemiselt tagasi tasakaalu need mis sealt paigast olid!
Aga peale meditatsiooni oli tahe minna siis lõpuks jooksma (olen seda viimased kaks kuud tahtnud proovida)- ja ma tegin selle ära 3km jooks-kõnd-jooks mina kes ma ei ole kunagi jooksnud! Ja ime kombel ei hakkand ma endale vabandusi tooma, et mul ei ole jooksu jalatseid või , et jalad hakkavad valutama jne! Lihtsalt läksin ja tegin ära! Jah joosta kohe sellist maad ma ei jaksand, see hingamine ei ole õige ja jalgade tööd ei teadnud ka kuidas teha alguses käisin müts müts täis tallal aga vaikselt vaikselt läks paremaks ja MA SAIN HAKKAMA! Täiega tänulik ja uhke enda üle! ❤️
Ja blogi jutu tegin ka just Teie jaoks! Mida veel tahta.
A jaa ja tänane märkamise kiri blogi messengeri tegi südame soojaks ja peale jagamist sain ka märkamisi mis on lihtsalt super! Täiega tänulik Teile!
Ning üks märkamine veel, olen hakkand taas rääkima inimesest keda ei ole mu elus , kuid pidevalt toob universum (minule meeldib nimetada seda nii) mulle mingeid sündmusi, inimesi, unenägusid või asju mulle, et ma jumala eest ei unustaks teda! Või no ma ise ka ei saa pihta veel mida ta mulle öelda tahab! Aga no ma lasen tulla, olla ja vaatan mis ta toob siis. Aga jh märkasin, et taas keerleb ta mu mõtetes miski pärast! Aga samas ka mõistan 3 kuud ei ole pikk aeg , et kedagi täielikult unustada! Annan endale aega. 😉
Aga nüüd voodisse ja huviga ootama homset päeva ja mis arst mulle siis räägib – proovi vastused on küll juba üleval aga no egas ei oska neid ju ise lugeda! Ainult, et nagu arvasin siis mõned näidud nagu B-vitamiin ei ole normis. 😬 Aga eks homme kuuleb lähemalt.
Ja saage tuttavaks see on minu (7 aastane ) kiisupreili – KESSU, kes on sündinud 2.märts (minu ema surma päev)! Kindlasti teen mingi hetk ka kiisupreilist lähemalt Teile postituse! Aga selline helluse hetk siis! Need helluse hetked kiisupreiliga hakkasid kus juures alles nüüd see aasta, varem hoidis ta eemale ja väga näppida ei lasknud ilma, et ründand ei oleks! 🐈
Oehh, nii palju on veel Teile jagada aga teen seda kõike jooksvalt ja kuidas mingil hetkel minust tuleb! ❤️
Ma ei väsi jagamast, sest minu eesmärk on jagada ja inspireerida- kui sind hetkel ei inspireeri, siis kedagi kuskil ikka!…
Järgmise lugemiseni….
Armastusega, Triinu! ❤️