Suhtest mis viis mind taas enesearmastuse ja avastamise teele! ❤️

Hei armas,

Mhhhh, kirjutan siis oma viimasest kaaslasest – suhtest mis viis mind taas enesearmastuse ja avastamise teele!

Peale maooperatsiooni taastusin siis operatsioonist- olin vaba ja vallaline ega otsinud enda ellu sellel hetkel kedagi. Teadlikult ei otsinud kuna fookus oli operatsioonist taastumisel, eks suhtlemisi ikka ja tuttavaid oli kellega siis suhtlesin. Olin vaimselt ka endaga täiesti okei kohapeal, rahul iseendaga, enesekindel jne. Kuid siis see ootamatu märk või sõnum oktoobri keskel mulle “Tinderisse” tuli mis minus huvi tekitas.
Mul oli tinderi konto juba suvest saati kinni pandud, ei uskunud sellesse tinderi maailma enam ega usu siiani kui aus olla!
Kuid äpp oli telefonis olemas – ja sealt siis see uus match ja sõnum: “Tere!” tulid. Minus tekkis huvi , mhh, kuidas mul ju konto kinni – kas see on mingi märk? – ja nii astusin ma siis selle noormehega vestlusesse, oli ju huvi mis mõttes! mingi põhjus ju peab siin olema (täna ma tean, see oli üks täis kogemusi pagas mis mind ees ootas).  😀

Nagu tänapäeval ju kombeks siis on esialgu ju kirjavestlused põhilised, ühel hetkel oli ka kõne mille noormees tegi kui käis sõbraga kinos. Sellel hetkel me pikalt ei vestelnud kuna minu jaoks oli ebaviisakas kui istub minuga telefoni otsas ja sõber passib niisama!
Olime siis mõned päevad vestlend messengeris, telefoni teel ja leppisime kokku siis oma esimese kokkusaamise. Naersin veel talle, et ärme ainult jumala eest jalutama lähme kui küsis mida ma teha soovin – kõik tinderi deidid on mul alati jalutamised olnud! Miks ära küsi , ei tea!

 Seega sai kokkulepitud, et lähme istume kuskile kohvikusse ja vestleme ning saame siis üksteisega lähemalt tuttavaks. Esimene noormees (millega juba siis mind võlus) kes tuli deidile ja ei olnud tühjade kätega! Tuli siis ilus, viisakas ja kommikarbiga noormees naeratus näol, ütles veel, et lilli ma ei võtnud kuna need saavad külma kui väljas oleme. Minu jaoks oli wau, mees kes mõtleb lillede heaolule ja toob ikkagi midagi naisele kingituseks! Ei olnud sellist lähenemist juba ammu meeste poolt näinud! Nii me siis läksime oma esimesele deidile, eks iga algus ole kohmetu kui minu arust saime sellest üsna kiirelt üle, kuigi ta ise ütles, et on suht häbelik ma ise vastasin no ma ise olen suht jutukas elame üle vast. Ja nii meil siis jutt jooksis kuniks kohvik kinni pandi kus me istusime, kuna me kumbki ei soovinud veel laiali minna siis ülla-ülla olime me jalutamas – naersime veel, et vähemalt käisime enne kohvikus.

Sellel õhtul juba tundsin, et temas on midagi teistsugust ma sain olla mina ise ja ma tundsin ennast kuidagi vabalt. Ja siit see siis alguse sai igapäevased vestlused, kokku saamised ja lõpuks üksteisel külas käimised jne. Tõmme, kirg ja iga päevaga tekkiv armastus ( ja see kirg, armastus oli meil korralikult õhus!)!
Olin täiega lummatud mehest kes ei tarbinud alkoholi ( kuna varasemalt olid kõik mehed sõltlased ja suhetes probleemid just tänu sellele) ja kes näitas enda huvi välja minuga suhtlemisel.
 Okei me ei olnud kokku leppinud, et oleme suhtes või koos ja see aeg kestis meil ainult pea 3 kuud, kuid see aeg tundus olema meeletult pikk nagu oleks kestnud 3 aastat. Kuid me mõlemad käitusime nagu oleksime suhtes- seega kasutan sõnastus suhtes olles edasi kirjutades!
Suhte alguses olin ma ise suht kohmetu kuna ei olnud sellist tähelepanu ja lähedusega harjunud (kuna ei olnud seda nii saanud, tundnud kuigi alati unistanud). Suht meie suhte alguses läks katki mu auto ja kuna noormehel oli kaks autot pakkus ta kohe enda autot mulle kasutamiseks mis oli minu jaoks ootamatu, oot aga sa ei teagi mind ja nii usaldad ja sain vastuseks jh usaldan. Minu süda sulas veelgi!
  Olin võlutud tema lähedusest mida ta alati mulle pakkus kui koos olime need kallistused ja hetked kui ma ta läheduses olin, meie suhte alguses tuli ta alati neid mulle ise pakkuma mis oli minu jaoks üllatav. (Oi ma mäletan kuidas ma iseendaga võitlesin alguses oma mõtte maailmas, et oot kus minu turvamulli tuled, kallistada tahad. Ma ei olnud ju harjunud sellise lähedusega ja see pani korralikult ebamugavasse olukorda mind – keegi ei ole ju mind nii varem ise kallistama tulnud või lähedust pakkuma, ilma , et ma ise oleksin pidanud seda ütlema või miskit. Oi see oli ebamugav- aga võibolla tema tundiski, et ma ei taha! 🤔 Mhh, okei lähme hetkel edasi lõpus juba kirjutan oma vigadest ja taipamistest seal see koht kirjas! Jäi silma nüüd uuest lugedes see koht. Viimase aasta ajal olengi pigem teinud siis asju mis on minu jaoks ebamugavad ja tekitavad hirmu ja ma olen täiega tänulik, et ta seda tegi, sest tänu sellele õppisin ma laskma endale lähedale teist inimest selles valguses ja ka siis seda, et tuleb inimesega kohe ka nendel teemadel vestelda mis sind ebamugavalt tundma panevad mitte üksi võidelda oma peas!) 

Mul oli komme alati köögi kapi peal istuda ja (ma ei tea miks) aga alati tuli ta minu ette seisma: pani ühe käe ühele poole ja teise käe teisele poole või siis kallistas mind – seistes minu ees ja nii me siis olime vaatasime üksteisele silma, vestlesime, kallistasime kuidas kunagi. Olin suht kohmetu nendel hetkedel ja alati naeratasin talle (teda vaadates tuli alati mulle naeratus automaatselt ja imetlesin temas seda oskust, sest minu üheks sooviks oli, et mu kaaslasel peab olema oskus tuua mu suule igapäev naeratus). Alguses nendel hetkedel siis, siiani kui mõtlen tekitab veidike mõnusat tunnet kui ka seda ebameeldivat tunnet mida tundsin nendel hetkedel (aga samas ka taipamist iseendas) – ma olen piiratud ja surutud siia käte vahele – tekkis tunne, et tahan põgeneda – see hirm minus (hirm mida ma alguses ei osanud kirjeldada ega saanud aru mis see on. See oli hülgamishirm minus mis tunda andis – ei ma ei lase inimest lähedale ja tekkis soov põgeneda, mu keha andis sellest märku ja oli valmis sealt põgenema. Kuid ma ei põgenenud sealt ma võitlesin selle tundega – ma ju ei tahtnud sealt tema lähedusest lahkuda, teadlikult olin otsustanud ma lasen ta oma ellu, ma tahan teda oma ellu. Ja täna ma ma olen uhke enda üle, et ma vastu seisin sellele tundele seal nendel hetkedel – sest kogesin ühtesid imelisi hetki oma elus tänu sellele. Kuid täna teadlikult avastades siis tean, et siit hetkest võtan ma kaasa teadmise, et olen taiplikum oma keha, tunnete osas ja kui midagi kuskilt kerkib pinnale siis ma saan seda oma kaaslasega jagada tulevikus. Ilmselt ta ka märkas minu kehahoiakust aeg ajalt seda, no kindlasti märkas, sest ta isegi ütles mingil hetkel: , et sa ühel hetkel lased ligi ja siis jälle ei lase, et annan segaseid signaale! Tean täna, et nii käitun ka vaikselt ka siis neid põhjuseid miks! Ja kõike tänu sellele teadlikumale mina teekonnale! Aga lähme nüüd edasi….)

Meil oli imelisi hetke, meil ei olnud ühtegi tüli ega vaidlust selle aja jooksul mis me siis koos olime. Kõik kuhu ma teda kutsusin ta alati alguses ka tuli ja vastas veel: “Kui peab siis peab tulema!” see vastus pani mind alati naeratama ja vastasin: “Sa ei pea kui sa ei taha ja ma ka ei solvu kui sa ei taha!”.  (ega kui aus olla ega ma ei olnud ka harjunud, et kohe keegi nõus on ju. Ega varasemalt ei julgend ma kaaslasega kuskile enda seltskonda minna, sest need tüübid kellega varem käisin jõid ju alati täis ja keerasid õhtu pekki! )

Mmm, eriline mees mu elus, kes on nii väikese ajaga suutnud  tekitada minu sellised erilised tunded ja emotsioonid. Esimene mees kes jagas oma igapäeva elu ilma, et ma oleks pidanud küsima ise. Esimene mees kes ise minule helistas lõunal, peale tööd kui koju jõudis kui eraldi olime. Esimene mees kes igal hommikul lahkudes jättis hüvasti suudlusega, igal õhtul head ööd sõnadega “Kallis oled” – “Sina ka”. Esimene mees kellega sain rääkida iseenda teemadest minu sees, mees kes kuulas ega andnud hinnanguid ja jagas minuga oma maailma mida ta teistele ei olnud jaganud (vähemalt nii ta ütles!). Esimene mees kes mind tutvustas ise enda perele ja ise mind kaasa kutsus oma sõprade juurde, isegi jõulu plaanid pani ta novembris mingi aeg paika, et veedame koos jne. Esimene mees kellega ma sain olla mina ise ja tundsin ennast turvaliselt ja kellele julgesin seda ka öelda, see ka ilmselt oli ka põhjus miks ma ära ei jooksnud ta käte vahelt. Esimene mees keda ma ei tahtnud muuta vaid kes inspireeris mind ennast muutma (võitlema enda mõistuses nende ega meeldivate mõtetega, hirmudega mis koguaeg kuklas olid!)! Esimene mees kellele ma ei seadnud ootusi, ega oodanud midagi vaid teadlikult otsustasin usaldan kõike mis siit tuleb! Olin kõigest sellest lummatud ja kõrvuni sees, sellest imelisest tundest ja hetkedest kui erilisena ma ennast tundsin, olin ju sellest koguaeg unistanud olla hoitud, tunda ennast erilisena.
Kuid kogu selle kõige lummuse oleku sees unustasin ma ära iseenda ja oma kaassõltuvuse osa ning oma käitumisega lämmatasin, klammerdusin temasse kõvasti (mingitel hetkedel ma jh teadlikult seda teemat endas teadsin ja oskasin kontrollida juba kuid oli neid kohti mida ma veel endas märkand ei olnud, nendest siis all pool lähemalt!)
Kuigi omast arust proovisin enda peas ja ütlesin tihti endale (see ülemõtleja tootmine korralikult töötas): Triinu ära kiirusta, võta rahulikult, võta ükspäev korraga, võta hoog maha, sa võid võtta rahulikult, ta on hea mees ja võid teda usaldada, ta ei tee sulle halba, kõik on hästi, ära mõtle üle, tee nii siis on kõik hästi, ei sa ei pea kõike välja ütlema , kommenteerima jne – oi need vastand laused , küsimused , vastused korallikult tootsid seal ajude sees.)

Olime suht palju novembris – detsembris ninapidi koos tema juures või käisime kuskil üritustel, tema sõpradega, oli puhkuste ja pühade aeg ja vabamat aega oli siis kõvasti (eriti minul kuna oli kodukontori aega, puhkust jne ning olin tema juures sellel ajal – vägagi palju aega olin tema juures. Mu töö on juba selline, et läpakas kaasa ja saad teha kus iganes oled ! Ja kuna mul kodus remont pooleli arvasin ise sisimas, et temal on mugavam kui saab ju oma kodus olla mul kõik pooleli ja tunneb äkki ebamugavalt ennast! Aga no oli mis oli. Pühade ajal läksin siis asju koju tooma, et pühadeks tema juurde minna aga jäime lapsega siis A-grippi ja koos planeeritud jõulud jäid ära, tekkis sisse paus kus ei näinud üksteist. Olid ainult vestlused ja needki olid kuidagi nii nagu olid, tema küll helistas ja jagas oma seikasid – kuid minus miski hoidis tagasi ja ei tahtnud teda pikalt kinni hoida, et ta saaks olla oma perega ja ütlesin veel, et ta ei pea koguaeg helistama, et olgu perega ja aidaku pere! Samas ise igatsesin täiega ja soovisin olla temaga- ootasin, et ütleks ma tulen sinu juurde ma tahan sinuga koos olla savi, et haige oled! Olin isegi kurb sellepärast jõulude ajal aga enda arust ei näidanud seda välja ega öelnud talle midagi. Aga täna samas saan aru miks ma ma ei tahtnud teda kinni hoida- see on mu enda lapsepõlve teema kui on kiired ja toimetuste rohked ajad siis sain ise piki päid pidevalt mida sa viilid, tule tee nüüd ära ja tegutse! Hirm minus, et nüüd kuskilt kohe saan, et hoian teist kinni! Aga tean, et tema peres seda lähenemist ei ole see oli see minu enda hirm mis kuklas mässu lõi, ja aeg ajalt ütlesin ka ise talle no mis sa viilid , sellega seoses oli see meil üks situatsioon- kus ma tundsin appi ma käitun nagu mu ema ja üsna ruttu suutsin selle hetke endas tabada ja õnneks teemaks meil siis ei läinud lasin teadlikult tal omas rütmis selle toimetuse tegutsemiseni jõuda. Kuid ei tea ju kuidas tema ennast tegelikult tundis sellel hetkel kui ma kobisesin! Siin ka veidi kaassõltlase käitumise kohapealt olin valmis tegema kõike, et tal hea oleks olla ja pakkusin pidevalt enda abi, isegi enda asju, et hea mugav oleks jne)

Jõulude ajal siis kui koju tulin (oli veel minu auto remondis), kasutasin endiselt veel tema autot ja ka sellel tekkisid vahepeal jamad ja jäi minu maja ette seisma, tuli viis auto ja tegi korda selle, et saaks liigelda. Olime aastavahetuse ajaks pliksiga terveks saanud ja tema tegi ettepaneku, et need veedame kindlasti koos sai ka nii tehtud ja küsisin siis mis plaanid on, ja huvitaval kombel olin ma siis planeerimas meie aastavahetuse istumist, sest kohe kohe oli käes ja kõik oli kuidagi nii lahtine. Aga ma olen selline planeerija, et peab paigas olema mis kes kus jne. Ja sai siis paika pandud tema pere, mina ja lapsed tema juures…See aeg oli üldse kuidagi pingeline mina siin kodus, autot ei olnud liigelda ei saanud, temal haltuura ots, kodus toimetused ja selline pingeline aeg. Tuli siis mulle järgi vabatahtlikult, ise ütles, et tuleb ma ei pidanud midagi ütlemagi (meie elukohtade vahemaa siis oli 70km kuskil täpselt 1 tund sõitu). Nii me siis tegime, kuid pühade trall oli kuidagi nii kiire ja üksteise jaoks otseselt meil erilist läheduse aega ei olnudki, toimetasime pidevalt ega meist eriti ei rääkinudki, küll lollitasime-õrritasime üksteist nagu meil kombeks oli, musid kaisud kuid tundsin juba siis, et ta hoiab eemale ja ise ka hoidsin tagasi- kuna mul on komme öelda siis sai ka öeldud märkusi, et miks siia diivanile minu juurde ei tulnud, miks minu juurde ei tulnud jne. Isegi küsisin kas kõik on korra või juhtus midagi aga vastust ei tulnud. Tundsin, et midagi on valesti – miski minus tegelikult ütles mulle- ta ei taha mind! Kuid võitlesin oma sisetundele vastu! ( No tänaseks oleme teadlikud, et meil mõlemal on teema, et ei tahtnud välja palju asju öelda, kuna ei tahtnud teisele poolele haiget teha. Täna ma tean, et oleksime pidanud juba siis rääkima ja lahendama- aga lasime hapuks ja vaikisime! Unustasime ära selle imelise aja mis meil oli ja lasime nii-öelda umbrohul kasvama hakata ja kasvada meie ümber.)

Kuna see tunne minus juba oli, et miski on valesti, ei näidanud ma välja ma seda. See päev on mul siiani meeles 6.jaanuar. Hommik nagu meil alati tema läheb tööle musi mulle ja minek. Käis ka lõuna ajal kodus kuna tal olid isiklikud asjad ajada, käis sõi kõhu täis, jutustasime, lollitas veel veidike mulle oma musudega ja läks tööle! Ja siis see hetk tuli mida ma kõige rohkem kartsin, et tuleb (sisetunne hoiatas mind ju pikemat aega) – olin veel tema juures, mõtlesin, et koristasin sellest jõulude-pühade ajast jõulu asjad ära ja teen tal elamise korda siis tal hea mõnuleda õhtu siis peale tööd ja saab puhata. Lõuna ajal ütlesin ka talle, et lähen täna koju kuna asju vaja teha ka seal pool jne.

Saabus siis peale meie lõunast aega 3-4 tundi hiljem sõnum:
“Meil läheb kõik nii kiiresti, võtame rahulikumalt! Pidin olema aus sinu suhtes!”

Oehhh (siiani teeb haiget sellele mõtlemine ja teeb silma märjaks, kuid tean, et välja saades see endast tervendan veel enamgi seda osa iseendas!) Sellel hetkel lõpetasin koristamise ja istusin lihtsalt diivanil ja nutsin- ma ei saanud aru mis just juhtus – mis toimub! Mis mõttes! Olin korralikult segaduses ega osanud, julgenud midagi öelda, et asja veel segasemaks ajada!
( Minu jaoks oli see esimest korda uus kogemus ja ei imesta miks segaduses olin, varem ei ole keegi mind ju jätnud nii, olin alati kõik suhted ise ära lõpetanud ja pekki saatnud! )
Küsisin ainult kas võin veel autot kasutada, sest minu oma oli ikka veel remondis!
Olin korralikult segaduses sellel hetkel, ütlesin korjan asjad kokku ja lähme (plika oli ka mul seal aga õnneks sellel hetkel oli teisel korrusel ja magas veel teismeliste elu- meelega ei torkinud teda veel ülesse, ei olnud tal vaja näha seda kõike.)
Seega korjasin kokku enamus enda asju, no neid oli sinna juba hulgi jõudnud ja lisaks tõin ka jõuluasjad kaunistamiseks jne. Jäid sinna veel üksikud asjad, ei tahtnud ju kõiki asju kaasa võtta kuna segadus oli õhus -mis edasi! (teadlikult ju jätsin, et midagi seoks veel)

( Täna ma tean, et oleksin võinud ka sellel hetkel teisiti käituda, tunduvalt teisiti kui sellel hetkel kõik kokku ja põgeneda! Vaid oodata ära inimene ja minna jalutama ja rääkida nagu täiskasvanud inimesed omavahel asjad ära koos ühiselt mis edasi! Ja ka tema oleks võinud seda mulle öelda silmast silma mitte kirjutamise teel, sest see mõte temas pidi juba olema kauem! Mitte tööl tööriista kätte võttes pähe tekkima! Aga see selleks minevikku muuta ei saa, saame sellest ainult õppida!.)

Edasi hakkas siis siit pihta mõistatamise mäng, segadus majas ei saanud ma ju aru mis edasi. Mida tema edasi täpsemalt soovib – ühel hetkel sain vastuseks oleme lihtsalt sõbrad! (Minus keerlesid jälle sada tuhat tunnet varasemast lapsepõlve maailmast hülgamis tunne, ma pole piisav, kas ma ei teinud siis piisavalt, ära kasutamis tunne oeh neid oli palju palju. Kõik kompott kees täiega üle mis minus sellel hetkel allasurutud oli nagu vulkaan mis purskama hakkas. Mis mõttes ma tegin ju nii palju ja ikka ei piisanud. Mingil hetkel sain vastuseks ka, et sa oled liiga hea naine! Oeh neid mõtte mänge mis ma toon tegin oma peas- ulme! )
Oi ma olin segaduses ja ajasin taga vastuseid – mis juhtus, meil oli ju kõik jumala tore, ilus , hea, me saime üksteisega rääkida olla me ise jne! Vastuse, et ta ei ole valmis suhteks ja ei taha mulle haiget teha – ka mina ei olnud suhteks valmis ega tahtnud suhet – kuid olin valmis olema tema kõrval. Me mõlemad käitusime koos oldud ajal, et olime suhtes – ma ei teinud seda üksinda!

Eks kuuldud sai nii mõndagi jutte ka kõrvalt kus teda üritati mustata, kuid minu arvamus temast ei muutunud kordagi! Minu jaoks on ta siiani see sama eriline, heasüdamega noormees minu südames! Kõik küll imestavad, et miks ma ei räägi temast halba või ei ole kordagi teda süüdistanud! Et ka tema käitumine ei olnud õige , ilus , eriti see, et meie suhte teemas ei olnud asjad oma vahel lõpetatud ja juba olid uued vestlused temal teistega majas jne! Jah oli mis olid / tegi mis tegi kuid need olid tema valikud, otsused ja nende üle saab kohut tema iseenda üle teha mitte mina ega keegi teine! Mina saan hinnata ja hinnanguid anda ainult iseenda üle! Sellel keerulisel emotsionaalsel ajal oli ka tema minu kõrval kuulas mind ära minu mingite teemade osas, ja oli kõige raskemal hetkel minu jaoks olemas! See hetk oli kui olin kokku leppinud hüpnoosi teraapia seansi – teadlikult olin otsustanud, et lähen enda lapsepõlva seksuaalse ära kasutamise hetke! Ja tema oli minu kõrval siis olemas- lubas tulla- olla enda juures (kuigi olin teda ebamugavalt tundma pannud juba mingitel hetkedel. See tema tugi kui rääkisin talle oma loo selles lapsepõlve teemast, kuidas ta üritas mind rahustada, lubas ööseks jääda, öösel mind lihtsalt hoidis sellel hetkel kui ma lihtsalt seda vajasin.)

Minu jaoks on ta olnud eriline inimene ja tänu temal olen ma jõudnud täna iseendaga veel lähemale kontakti iseendaga, õppinud tingimusteta armastust, saanud lõpuks kätte taga otsitud turvatunde, tegelenud enda vanade hirmude- uskumustega ja leidnud ülesse endas need käitumismustrid mille olen üle võtnud enda emalt. Ühesõnaga olen avastanud iseennast veelgi rohkem kui kunagi varem! Leidnud endas ülesse neid teemasid millele olin otsinud aastaid põhjuseid miks ma nii teen või käitun!

Ja täna analüüsides iseennast oskan ma näha mida tegin ma ise väga palju valesti, nii oma ülemõtlemisega kui kaassõltlase käitumisega! Ja nende alateadlike käitumis-, mõtlemismustritega viisin ma ka inimese endast kaugemale ja lämmatasin tegelikkuses teda ise seda märkamata. (Tihti lõppevad suhted nii kus inimesed süüdistavad teistpoolt ja ilmselt seda lugedes on paljudel mis asja miks ta aind ennast vaatab kuid suhted ja inimesed tulevad meie ellu meile meid ennast peegeldama ja õpetama meie enda nõrku kohti.)

Mis ma siis tegin:

• esiteks ei olnud ma aus iseenda ega tema suhtes nendel hetkedel kui tundsin ennast ebamugavalt ega jaganud neid temaga, et ta paremini mind mõistnud oleks (nendel hetkedel kui ta arvas, et teda eemale lükkan)
• klammerdusin nendesse tunnetesse mida koos temaga olles tundsin
• minu issiu (kiiks) , et ma pean armastuse välja teenima, seoses sellega hakkasin pidevalt koristama ja ma tegin seda palju! koristasin ta kappe, külmkappi, pesin kappe, koristasin elamist jne.. Ühesõnaga koristasin korralikult – ja PALJU! 
• minu issiu, tegin pidevalt süüa ja hoolitsesin selle, eest et oleks alati kõik tehtud, kuigi alguses ta ütles, et talle ka meeldib teha süüa. Aga võtsin selle tegemise kuidagi koguaeg enda peale ega lasknud temal enda kodus seda teha! 
• ühesõnaga võtsin üle koristamise ja söögi tegemise osa TEMA kodus, kohas kus oli harjunud tema vastutama ja vägesid juhtima! 
• läksin aitama vabatahtlikult ilma küsimata kas ta abi soovib, lihtsalt läksin (kas või maja seina ehitama, turnima tellingute peale, lund lükkama ümber maja – minu mõte oli, et aitan siis saame koos aega koos olla ja saab kiiremini tehtud. Aga ei mõelnud kordagi sellele, et mehena tunneb tema ennast võibolla halvasti kui ei saa mehena kõike seda üksi teha ja hoolitseda ise enda asjade eest!)
• veetsin liiga palju aega tema juures, ise aru saamata, et olin sinna sisse imbunud ilma temalt küsimata (olin liiga palju TEMA kodus, TEMA turvatsoonis kus oma pingeid maandada jne.)
• otsustasin tema eest, et tal on mugav kui oleme tema juures (minul remont pooleli ja tema ei tunne ennast mugavalt)
• Panin teda tundma ebamugavalt iseenda kodus, sest me ei arutanud neid teemasid, mina omalt poolt tahtsin ju ainult head , hoolitseda jne aga samas panin teist tundma enda kodus ebakindlalt, mugavalt – tean ju ise mis tunne see on (sellest räägin lähemalt kui teen postituse eelmisest suhtest)
• võtsin üle nii öelda ema rolli ja hakkasin kohtlema teda kui väikest last (tegin süüa, pesin pesu, koristasin)
• hakkasin ostma armastust kingitustega ( ostsin maiustusi, riideid, üritusi)
  (Kingitusi ja mingitel üritustel käimised olid alati minu poolt talle juba tänutäheks selle eest mida tema minu jaoks tegi pani mind tundma erilisena, ja see oli viis näidata siis minu armastust vastu. Aga tegelikult üritasin osta sellega armastust!
  Aga see oli tegelikult minu enda soov, et kuidas kaaslane võiks näidata enda armastust minu vastu välja. Minu viga oligi see, et me ei rääkinud omavahel sellest kuidas keegi tunneb ennast hoitud ja armastatult. Mina rääkisin koguaeg lilledest, et ta võiks neid tuua seadsin ootuse, kui neid ei tulnud. Kui loobusin ootusest neid saada tõi ta mulle lihtsalt ühel suvalisel päeval lilled- ja vot siis olin ma ülimalt õnnelik naine ja imetlesin neid lilli ja hoolitsesin selle roosikimbu eest!)
• minu viga oli jällegi siin see, et ma ei näidanud seda tänulikkust ega tänu välja
• ma ei osanud alguses hinnata komplimente ega nende eest tänada
• ei seadnud juba suhte alguses kindlaid piire üksteise osas
• ei lubanud ega lasknud tal ennast tõestada, et on minu vääriline
• astusin päästja rolli ( tänu sellel, et olen ise palju õppinud ja teadlikum iseenda osas, märkasin ka tema teemasid – eriti nüüd olen mõistnud tema käitumist rohkem mis teemad teda hoidsid tagasi ja takistasid), hakkasin talle jagama soovitus, õpetusi mida ta tegema peaks. Ilmselt tõin ka palju teemasid pinnale millega ta tegeleda ei tahtnu ja endas alla surus- kuid ma ei mõistnud siis, et need ei ole minu teemad ega vastutus tegelemiseks! Täna olen ma teadlikum!
• tahtsin võtta enda kanda siis neid tema teemasid mis ei kuulunud mulle
• surusin ennast peale , hirmust, et äkki unustab mind ära ja loobub minust 
• kui ma kõike ei tee, siis äkki ma ei ole piisav
• ei arvestanud ega osanud vaadata asju selle pilguga, et kõik ei ole valmis rääkima ja arutama oma teemasid nagu mina 
• unustasin ära ise enda soovid ja vajadused, et teisel oleks hea ja parem olla

Tänu sellele ilusale ajale ja erilisele noormehele mu elus olen väga palju isikuna kasvand ja leidnud oma tee ja liigun oma unistuste poole.
 “Võtame aeglaselt, oleme sõbrad” teema algust siis oli meil veel veidike suhtlust, käisin ja üritasin saada selgust kuid ise teadmata, et lükkasin ise inimest veel kaugemale iseendast! Kuid sealt maalt hakkasin ma ka uuesti taas iseendaga tegelema teraapiad jne teemad sain jalule kiiremini kui kunagi varem. Ja olen tänulik, nendele hetkedele kui ta seal olemas oli kui vajasin teda.

Tükk aega otsisin ma põhjuseid mis panid teda ümber mõtlema ja kahtlema jne, kuid täna tean see ei ole minu rolli – ega vastutuse osa. Saan vaid iseennast vaadata mis ma valesti tegin ja kust mida õppida, et olla järgmistes sammudes enda elus parem, et ei kordaks enda vigu. Tunnistan, et sellel ajal käitusin taga ebamugavalt ja surusin ja tahtsin ta käest vastuseid ja lõpuks panin ma ta käituma nii nagu ta kunagi minu suunas seda teinud ei olnud: panin ta endale andma hinnanguid ja andma süüdistusi minu suunas, et ma olen selline, tegin nii ja ütlesin naa! Mis kõige nõmedam, et lõpuks jõudsin ma ka temaga nendesse hetkedesse kus olin oma varasemates suhetes – vestlused purjus peaga noormehega (just lugesid õigesti purjus peaga noormehega- noormees kes ei joonud!), vestlused kus purjus peaga mind tahetakse! Kainepeaga vestlused kus tuleb ei see ei ole hea mõte!

Siin kohal kaassõltlase manipuleerimis osa käis ka kõvasti, kutsusin teda palju kaasa endaga mingitesse kohtadesse samal ajal aga sellel ajal ütles ta mulle juba EI läbi lillede, küll oli too asi teha või see asi teha, vabandu – vabanduse järel (tean täna ju miks, sest ta tundis minuga ennast ju ebamugavalt –  ma ise olin ennast muutnud tema jaoks ebamugavaks. Ja hirm, et ma hakkan jälle lahkama neid teemasid kust ta üritas põgeneda, sest need olid ebamugavad.).
Kasutasin pidevalt lauset ühel hetkel ei kutsuta sind enam ju kuskile kui sa ei ütled kogu aeg (ise ma sellele nii toona ei mõtlend kui täna järele mõeldes siis külasid need just nii minu peas):

• mina mõttemaailmas kõlas see lause kaua ma anun ja palun , kas sa siis ei saa aru, et ühel hetkel ma annan alla!
• tema mõtte maailmas see võibolla kõlaski, et ma ootan seda hetke et sa loobuksid (ei tea ju)

Need kaks kuud peale seda jaanuari olid keerulised, mingit kontakti hoidsime ju – kui järele mõelda siis mina olin see kes hoidis märku andmisega- aga samas ei loobunud ka tema või siis ei osanud, ei julgenud EI lihtsalt öelda! Ei tea- milleks talle seda kõike vaja oli , aga mina tean, et ilma nende kogemuste ja õppetundideta ei oleks ma täna nende teadmiste ja taipamiste juures kus ma täna olen! Selle aja jooksul olen ma väga palju iseendaga taas tegelenud ja leidnud endas rahu, edasi liikunud , andeks andnud ja ka isiklikult tema ees vabandust palunud oma käitumis eest (esimest korda elus vabandasin kellegi ees enda käitumise eest!). Olen ka selle aja jooksul väga palju vigu teinud , tean seda kuid olen neist ka õppinud!

Tänaseks on meie suhte purunemisest 3 kuud, meie viimast sõna vahetusest kuu (okei veidi isegi rohkem, sest korra olid aind mõned laused). 

Valetaksin kui ütleksin, et ei mõtle talle – muidugi mõtlen!
Valetaksin kui ütleksin, et ma ei armasta teda – muidugi armastan!

Kui keegi oleks kaks kuu tagasi küsinud kas tahaksin temaga veel koos olla oleksin öelnud: JAH!
Kui keegi oleks kuu tagasi küsinud kas tahaksin temaga veel koos olla oleksin öelnud: : MA ei tea!
Kui aga keegi küsiks nüüd mu käest vastaksin ma : EI!
( JAH ta istub mu südames, kuid ma luban tal seal teadlikult istuda.) 

Kui keegi küsib kas ma ka nutan või olen kurb tema pärast siis : JAH, igatsen teda, kuid täna ma saan hakkama kui teda ei ole mu elus ega mu kõrval! Ja ma luban endal neid tundeid tunda, see on okei, sest meie kõigi jaoks on erilise inimesega lahku mineku ajad erinevad. Täna ma luban endal leinata (sest iga lahkuminek on nagu väike surm su elus).

Kuid olen tegelenud vabaks laskmisega, et edasi liikuda!
Kirjutasin sellise kirja ka üle kuu tagasi paberile, lugesin endale ette ja põletasin! Kuid kirjutan veel kord ka siia Teile näidiseks vabaks laskmise kirja (kirjutan kirja talle): 

***

Armas ******,

 Mul on kahju, et meil midagi välja ei tulnud, kuid me andsime mõlemad selles suhtes oma osa ja panuse ja sellel hetkel andsime endast parima! Meile kummalegi ei ole õpetatud kuidas suhelda, käituda või olla sellises olukorras nagu me olime. Üks lähenes – teine põgenes, kasutasime seda taktikat mõlemad mingites olukordades, kuid meil mõlemal on omad varjud lapsepõlvest mis vajavad tegelemist ja mida me ei saa üksteise õlule võtta! Ma ei olnud piisavalt tugev vaimselt siis, et sind mõista ja toetada – kuid täna ma mõistan! Ja ka sina ei olnud vaimselt piisavalt tugev, et mind mõista ja toetada – võibolla sa ühel päeval mõistad!  Üksteisele teadmata tahtsime anda seda vastutust kord ühele, kord teisele, kuid meil mõlemal on oma vastutus- sinul oma osa ja minul oma osa – miks asjad läksid nii nagu läksid.  Kuid meil olid toredad ja imelised ajad ja ma võtan need mälestused endaga kaasa! Võtan kaasa kõik selle hea mis meil oli! Palun ka sul võtta kaasa kõik selle hea mis meil oli ja ka need mälestused! Täna ma lasen su vabaks ja luban sul minna ja ka endal luban siit edasi liikuda.
 Olen südamest tänulik sulle, et sa tulid ja ma sain kogeda tänu sinule neid erilisi hetki, rikastasid kõvasti mu elu ja ta aitasid mul inimesena kasvada. Tänu sinule õppisin ma tingimusteta armastama! Tänu sinule leidsin ma ülesse endas turvatunde ja mõistsin enda hülgamistunde kohta , millele otsin vastust juba pikemat aega! Soovin siiralt sulle kõike head, sa oled oma õnne väärt. Ja südamest Aitähh sulle, et sa tulid, olid ja näitasid mulle mida ma olen väärt! Aitähh sulle selle armastuse eest mida mulle pakkusid! Aitähh sulle, et tulid ja valgustasid minus neid kohti mida ma ei märkand aga otsisin. Aitähh sulle kõige eest!
Aitähh sulle kallis ******!

Armastusega Triinu!
***

Mõtlesin, et selle kirja kirjutamine teistkorda (seekord tunduvalt lühemalt) on lihtne, endiselt mõjub. Kuid täna ma luban endal tunda, sest igakord teeb see olemise kergemaks.

See tee lahti laskmise osas ei ole olnud kerge (see südamevalu annab veel siiani tunda), kuid kõike seda kogemust väärt, need avastused, teadmised ja iseenda leidmine on olnud imeline aeg mu elus. Tänu sellele perioodile mu elus alustasin taas ka uuesti oma kaassõltuvuse tervendamise osaga, sai loetud raamatuid läbi ja tehtud analüüs “Kaassõltuvuseks vabaks” raamat, veel raamatuid, erinevaid väljakutseid, teraapiaid tehtud kuid nendest kõigest kirjutan Teile jooksvalt kuid üks imelisem ja tervendamistega aeg minu elus on olnud see 4 kuud minu elus see aasta!
Ja siit vaid edasi mineviku pagasi lahti laskmise nimel, et uus tulevik saaks olema veel imelisem. Ja ma tean , et saab, sest ma olen teadlikum , ma oskan märgata enda mõttemaailma, hirme ja käitumist

….ja ka oma tulevase kaaslase mõttemaailma, hirme ja käitumist ilma teda hukka mõistmata või hinnanguid andes.

***
Ma ei väsi jagamast, sest minu eesmärk on jagada ja inspireerida- kui sind hetkel ei inspireeri, siis kedagi kuskil ikka!…
Järgmise lugemiseni….

Armastusega, Triinu! ❤️

PST! Kindlasti jäi siia veel palju kirjutamata! Nagu näiteks see hetk kui 31.01 kirjutasin talle kirja mida teele ei pannud, sisimas hakkas ju kergem sain need sõnad endast välja öelda! See oli veel hetk, kui ei olnud kellelegi julgenud tunnistada enda väärkohtlemise teemat ega ka talle sellest rääkind! Eks millalgi kirjutan vb veel temast kes teab……..