Triinu sünd ja lapsepõlv (Periood sünnist kuuenda eluaastani!)

Hei armas ❤️,

Räägin siis veidike väikesest Triinust ja tema sünnist kuuenda eluaastani! Ega ma suurt õieti ei mäleta ilmselt põhjusega! Aga see on ka teema millega siis igapäevaselt ka oma elus tegelen nende tunnete, mõtlemismustrite ja mingite mõtete külge haakimise mustrite tervendamisega! Kõik ikkagi saab alguse lapsepõlvest! 🫣 Räägin Teile veidike jooksvalt siis siin mingitest lugudest mis meenuvad, juurde kirjutan mida tundsin, enda märkamisi nüüd, teemasid mida olen siis endas avastanud ja üritanud tegeleda (tegelen siiani veel mõnega neist).

Läksime siis:
Huvitaval kombel sirvisin enda lapsepõlve pilte, olen ka seda varem teinud nii koduste piltide kui ka vanaema juures olevate piltidega kuid kordagi ei ole silma jäänud minust imikueas olevaid pilte. Mitte ühtegi- kuigi vennast on neid küll.

 Sündisin 28.10.1990 Tartus, vanas sünnitusmajas siis Toomemäel. Nii palju kui kunagi uurinud olen siis tean, et sündisin hommikul ja kaalusin üle 4kilo. Minu sünniga (raseduse) ajal jäi ka ema suhkruhaigeks (tean seda väga hästi, aastaid mainiti seda mulle!- siit tekkis ka üks süütunde ja mind ei armastata teema. Pikalt tundsin süüdi ennast selle eest ja arvasin, et pean olema piisav, heastama selle emale kuidagi. Tegin kõike enda poolt, olin olemas, lasin endaga halvasti käituda võtsin siit enda kanda ema valu, lubasin olla tema jaoks tema valu peksukott, tahtsin olla ema jaoks märgatav ja armastatud oma ema poolt – arvasin ju, et ta ei taha mind, ei armasta mind kuna tegin ta haigeks! Olin pidevalt armukade oma vennale – kui aus olla siis kuni ema surmani, sest teda kohtles ta teisiti kui mind, tegi kõike , ei keeland teda nii nagu mind, ei peksnud teda nii nagu mind, andis talle kõike mida ta tahtis ilma vastu tahtmata midagi. Vähemalt oli see nii läbi minu silmade vennale on kõik lubatud- mulle mitte! Ema armastab venda rohkem kui mind! Arvasin, et nii peabki olema, mina ju tegin ema haigeks! Oeh krutib siianigi veidi ülesse seda kurbuse osa minus! Tunne, et ma tegin ema jaoks kõike- kuid ikka ei olnud ma piisav!- Tänaseks ma enam nii ei mõtle, et mina olen ta haiguses süüdi, mina ei vastutanud selle eest, et ta haigeks jäi – võtsin selle vastutuse lihtsalt endale kuna ema sõnad panid mind seda endale võtma, ilmselt ka tema ise ei tahtnud seda vastutust ja andis selle mulle arvates , et see kergendab tema valu. Tänaseks olen ma selle vastutuse (süütunde) emale tagasi andnud, andeks andnud ja edasi liikunud. Mina ei ole süüdi selles ja ma ei pea võtma kellegi haiguse valu enda kanda, et ta mind armastaks! Tänaseks olen ka enda väikese lapse mina tervendanud mitmes etapis just emaarmastuse ja turvatunde teemal ja tean, et see osa veel vajab minus tervendamist. Kuid täna ma armastan oma ema ja olen tänulik, et ta mu ema oli ning olen talle tänulik, et ta on andnud mulle elu! No seda ema teemat postitustes hakkab kõvasti veel kajastuma aga tean, et endast välja kirjutades ja rääkides ka minus endas need osad tervenevad!) 

error: Sisu on kaitstud !!
Scroll to Top