Hei armas ❤️,
Räägin siis veidike väikesest Triinust ja tema sünnist kuuenda eluaastani! Ega ma suurt õieti ei mäleta ilmselt põhjusega! Aga see on ka teema millega siis igapäevaselt ka oma elus tegelen nende tunnete, mõtlemismustrite ja mingite mõtete külge haakimise mustrite tervendamisega! Kõik ikkagi saab alguse lapsepõlvest! 🫣 Räägin Teile veidike jooksvalt siis siin mingitest lugudest mis meenuvad, juurde kirjutan mida tundsin, enda märkamisi nüüd, teemasid mida olen siis endas avastanud ja üritanud tegeleda (tegelen siiani veel mõnega neist).
Läksime siis:
Huvitaval kombel sirvisin enda lapsepõlve pilte, olen ka seda varem teinud nii koduste piltide kui ka vanaema juures olevate piltidega kuid kordagi ei ole silma jäänud minust imikueas olevaid pilte. Mitte ühtegi- kuigi vennast on neid küll.
Sündisin 28.10.1990 Tartus, vanas sünnitusmajas siis Toomemäel. Nii palju kui kunagi uurinud olen siis tean, et sündisin hommikul ja kaalusin üle 4kilo. Minu sünniga (raseduse) ajal jäi ka ema suhkruhaigeks (tean seda väga hästi, aastaid mainiti seda mulle!- siit tekkis ka üks süütunde ja mind ei armastata teema. Pikalt tundsin süüdi ennast selle eest ja arvasin, et pean olema piisav, heastama selle emale kuidagi. Tegin kõike enda poolt, olin olemas, lasin endaga halvasti käituda võtsin siit enda kanda ema valu, lubasin olla tema jaoks tema valu peksukott, tahtsin olla ema jaoks märgatav ja armastatud oma ema poolt – arvasin ju, et ta ei taha mind, ei armasta mind kuna tegin ta haigeks! Olin pidevalt armukade oma vennale – kui aus olla siis kuni ema surmani, sest teda kohtles ta teisiti kui mind, tegi kõike , ei keeland teda nii nagu mind, ei peksnud teda nii nagu mind, andis talle kõike mida ta tahtis ilma vastu tahtmata midagi. Vähemalt oli see nii läbi minu silmade vennale on kõik lubatud- mulle mitte! Ema armastab venda rohkem kui mind! Arvasin, et nii peabki olema, mina ju tegin ema haigeks! Oeh krutib siianigi veidi ülesse seda kurbuse osa minus! Tunne, et ma tegin ema jaoks kõike- kuid ikka ei olnud ma piisav!- Tänaseks ma enam nii ei mõtle, et mina olen ta haiguses süüdi, mina ei vastutanud selle eest, et ta haigeks jäi – võtsin selle vastutuse lihtsalt endale kuna ema sõnad panid mind seda endale võtma, ilmselt ka tema ise ei tahtnud seda vastutust ja andis selle mulle arvates , et see kergendab tema valu. Tänaseks olen ma selle vastutuse (süütunde) emale tagasi andnud, andeks andnud ja edasi liikunud. Mina ei ole süüdi selles ja ma ei pea võtma kellegi haiguse valu enda kanda, et ta mind armastaks! Tänaseks olen ka enda väikese lapse mina tervendanud mitmes etapis just emaarmastuse ja turvatunde teemal ja tean, et see osa veel vajab minus tervendamist. Kuid täna ma armastan oma ema ja olen tänulik, et ta mu ema oli ning olen talle tänulik, et ta on andnud mulle elu! No seda ema teemat postitustes hakkab kõvasti veel kajastuma aga tean, et endast välja kirjutades ja rääkides ka minus endas need osad tervenevad!).
Eluaeg olen ma elanud külas nimega Tabivere (Jõgevamaal), ilus koht Saadjärje ääres. Meil oli seal 4-toaline korter, mis saadi siis tänu kolhoosi ajastule või no tänu tööle, lastele siis- ega kui aus olla siis ei ole see osa mind väga huvitanud. Minu jaoks on olnud alati oluline, et oleks oma kodu ja katus peakohal. Tean, et alguses elasime me kõik koos perega mina, vend, ema ja isa. Kuid nagu ikka inimesed lahutavad ja minnakse oma teed! Miks ema – isa laiali läksid ma täpselt ei teagi, üks ütles üht, teine teist ja kolmandad isikud üldse oma juttu. Ega kui aus olla ega siis mind täpsemalt enam ei huvitagi mis juhtus see ei muuda minu tänast reaalsust, kogetut ja saadud kogemusi/ õppetunde- kasvasin isata, ilma isafiguurita ja see on jätnud minusse kõva jälje!
( Siit siis tulevad taas uued teemad meeste vihkamine, neid ei saa usaldada, hülgamistunne ja taas mind ei armastata, ma ei ole piisav! Kahjuks ma isa ei mäletagi väga oma lapsepõlvest, üksikuid hetki- isa käis sellel ajal sõjaväes, mäletan ainult kuidas ma vaatasin ta sõjaväe riideid ja proovisin ta kiivrikest , kui ta pakkis enda asju (kuhu ta läks ma ei tea- ega lastele ei räägitud ju). Mäletan hetke, kui isa tegi käte kõverdusi köögi põrandal ja ma istusin ta seljas ja olin üliõnnelik plikatirts sellel hetkel. Kuidas isa viis meid loomaaeda aga ringi käisime seal vennaga kahekesi, isa jutustas piletitädiga ja hetke kui sõin seal põõsaheki taga metsmaasikaid. Need olid need kõige õnnelikumad või rõõmsamad hetked ilmselt miks ma neid mäletan. Ega ema ka kodus väga isast ei rääkinud ja meie juures käisid pidevalt inimesed kes meid hoidsid jne. Ema käis pidevalt tööl ( või ma isegi ei tea kus , meie teadsime ju, et tööl.) Ja kui isast räägiti siis kahjuks ka ainult halba, et isa ei taha meid! Aga kurb on see osa siin, et kaks täiskasvand inimest ei saanud oma vahel läbi ja lapsena kannatasin mina, üksi oma tunnete, emotsioonidega! Täiskasvanuna ei suudeta võtta vastutust, et lapsed ei pea kannatama meie vahelise suhtluse pärast, ega proovita läbi saada! Hoolimata sellest, et ema rääkis isast halba ei võtnud ma seda oma tõeks, armastasin ja armastan ikkagi oma isa, siiani armastan! Väiksena ootasin ju alati, et ta tuleks ja oleks minuga! Kurb oli, et aeti seda oma jonni ega jagatud infosid, ega võetud ka ise seda vastutust küsimaks kuna mingi üritus lapsel on ega mindud/tuldud lihtsalt kohale- mõlemal lapsevanemal on samad kohustused ja õigused olla ja osaleda lapse elus! Tänaseks on mu suhtlus isaga kehva, ütlen ausalt kogun veel julgust, et seda teemat tervendada ja paremaks muuta! Kuid need minu teemad, mõttemustrid hoiavad mind tagasi ja ma ei oska kuidagi suhelda – see minevikust kinni hoidmine on koht millega tuleb mul tegeleda! Tean! Vaikselt oleme küll suhelnud, kuid tean seda on vähe (paar korda aastas)…. Tunnistan, ega ma ei oska veel seda suhtlust kuidagi tervendada- aga ma õpin- ma tahan ja soovin seda teha! Täna ma ei süüdista enam oma ise enda hülgamises, ausalt ma ei tee seda- see oli tema valik tookord, et ellu jääda ja eluga edasi liikuda! Need olid tema valikud ja vastutus – mitte minu! Kas olen suutnud lõplikult andeks anda- ütlen ausalt ma ei oska hetkel vastata, ilmselt mitte kuna neid isateemasid minus on kuhjaga! Ei ole seda osa endas veel suutnud ette võtta- olen küll tunnistanud, et need minus on! Kuid teen seda kui tunnen, et olen valmis. Tean vaid täna, et ma armastan oma isa ja olen talle tänulik, et ta on andnud mulle elu! Ning minu soov ja tahe on seda suhtlust tervendada! Ja kindlasti seda isa teemat postitustes hakkab kõvasti veel kajastuma aga tean, et endast välja kirjutades ja rääkides ka minus endas need osad tervenevad!).
Nii läksime siis edasi, esimene ja ainuke sellest maimikueast pilt mis mul on.
Täitsa armas ja nunnu Triinuke (päris palju meenutan oma isa siin pildil kui aus olla). 😅
Lapsepõlvest olen kaasa haakinud suure üksindustunde teema ja tänu hüpnoositeraapiale , sain ma teada, et see teema algas minus juba 5 aastaselt (vb ka enne seda siis kui isa meie juurest läks aga seda vanust ma ei tea vb oligi see sama aeg). Hiljuti tegin siis hüpnoositeraapiat (sellest teen Teil eraldi postituse kus räägin pikemalt)…Aga lühidalt siis teraapias läksin ma just selle pisikese Triinu ikka kus olin 5ne. (Kust tuli minusse üksindustunne, oligi see, et pidevalt ema läks ja oli eemal ja olime alati kellegi teisega, lasteaias olin suht tihti viimane laps ja ootasin ema järgi tulemast- tihti käisid meil järel teised inimesed või läksime koju naabritädiga kuna tema oli ka minu kasvataja siis lasteaias. Teraapias tervendasime siis seda 5aastast tüdrukut minus.)
Varasemalt kui vaatasin neid pilte (kus olin siis 5ne) nägin ma kurba Triinut, kuid peale teraapia teemat näen ma siin õnnelikku ja säravat Triinut- kus juures varem ei ole ma märkand, et siin pildil Triinu nii naernud oleks! 😅
Jagan veel veidike pilte lasteaia ajast!
Uhke neiu lasteaeda lõpetamas!
Ega meil oli ka väga toredaid aegu, käisime ka palju Tartus lõbustuspargis mis oli Laululava kõrval kui väike pliks olin, talvisel jõuluperioodil käsime alati Raekojaplatsil kuuse juures või siis Tartus E-Kaubamajas (toona töötas ka mu tädi seal) kus olid alati tehtud jõuluteemalised nurgakesed nagu jõulumaa! Ilmselt mäletan neid aegu rohkem kuna olid täis naeru ja rõõmu! Kõige rohkem meeldisid mulle ajad kui me olime kõik koos perega (ema, mina, vend, tädi, vanaisa, vanaema), need olid alati toredad täis rõõmu!
Aga nagu ikka ega see osa elust ju nagu lastel ikka möödub enamasti siiski lasteaias. Nagu alguses ütlesin, ega ma väga sellest ajast midagi ei mäletagi! Eks neid jutte seiku ikka ole mis mõttes on aga nendest siis jooksvalt, vanuse aega paljudes kohtades ma ei mäletagi kas põhjusega või põhjuseta – ega see vist oluline ei olegi!
Üks märkamine mida veel lapsepõlvest kaasa võtnud olen on siis kadedus(solvumine) venna peale – tema vana minule!
( Olin siis pidevalt kade venna ees kuna sai rohkem ema tähelepanu, tal lubati teha rohkem ega keelatud nii palju kui mind. Vähemalt mulle jäi selline mulje, tunne. Tihti tundsin ennast halvasti just sellepärast, et pidevalt pidin kandma riideid mis tulid venna riidekapist! Või sain venna vanad mänguasjad või näiteks jalgrattagi. See kadedus, et miks mina ei saa uusi asju vaid pean kõik vana saama- see solvumine. Kas mina ei ole siis piisav ja ei vääri uusi asju! Tänaseks õnneks olen ma selle sa endast ülesse leidnud, aktsepteerinud seda, et tollel ajal olid sellised ajad ja ema andis endast parima, et meil oleksid riided ja asjad olemas- ega mõelnud seda nii, et ma ei ole väärt uusi asju! Vaid tollel ajal ei olnud tal lihtsalt võimalik soetada kahele lapsele uusi asju! Tänaseks ei ole ka seda solvumist ega kadedust enam venna peale, tean, et oli lihtsalt esimene laps – olukord oleks võinud olla ka vastupidi ja tema nii tundnud! Võib-olla tundis ka tema mingis mõttes samamoodi- ega ma ei tea ju!)
Veel veidi märkamisi (tihti me ei mõtle mida me lastele ütleme või kuidas käitume- kuid need ütlused, käitumised hakkavad meid päris kõvasti miski pärast mõjutama. Lapsevanemana oleme tänapäeval õnneks teadlikumad ja oskame oma lapsi paremini suunata ja tuge pakkuda! Ei ole ju kirjas reegleid kuidas lapsi kasvatada, me ei pea kasvatama neid nii nagu meid kasvatati. Ja täna olen ma teadlik, et siis olid sellised ajad ja ei osatud kuna keegi ei õpetanud ka neid meid kasvatama!).
Hirmud mis tekkisid lapsepõlvest mis siin välja tooksin on siis järgmised: kui ma ei ole piisav siis mind hüljatakse, mind ei armastata, üksindus, hirm asjadest ilma jäämise eest- klammerdumine, kartus midagi öelda, kadedus ja kas ma ei ole väärtuslik!
Laused / käitumised lapsevanemapoolt mida on siis mulle öeldud või kuidas käitutud:
– kui sa jonnid lähen ma ära ( ja on siis mindud teise tuppa ja jäetud mind üksi oma emotsioonidega – hülgamis- ja üksindustunne)
– kui sa sõna ei kuula võtan su mänguasja ära ( lapsena on see mänguasi/ese siis meie enda turvatunde tekitamise objekt tegelikult mis aitab meil leevendada oma emotsioone- hirm asjadest ilma jäämise ees- klammerdumine)
– sina räägid siis kui kana pissib (üks tüüp lauseid mida kasutatakse, ühesõnaga anti siis märku sina ei räägi midagi siin)
– puudus meie peres lähedus kallistamine, tunnustamine
Ega rohkem vist hetkel ei tulegi sellest perioodist midagi lisaks juurde nüüd juba kooli minek, uued kogemused ja õppetunnid! (Kindlasti neid teemasid hakkab jooksvalt juurde kooruma aga küll ma siis jälle kirja panen.)
Esimene koolipäev! Õnnelik Triinu valmis minema uutele seiklustele!❤️
Edasi ilmselt hakkavad veidi huvitavamad postitused tulema.
Ja ma ei väsi jagamast, sest minu eesmärk on jagada ja inspireerida- kui sind hetkel ei inspireeri, siis kedagi kuskil ikka!… 😀
Järgmise lugemiseni….
Armastusega, Triinu ❤️
Lõppu ka niisama mõte, huvitav riiete stiil oli kui me väiksed olime! Omajagu itsitamist kui vaadata mis riideid meile selga pandi! Aga no roosa on juba väiksest peale mu värv olnud. No see pilt on mu lemmik! 🤣
