Uskumus mis viis mu – mu enda kehasse vangi!

Hei armas,

Lubasin siis alustada kaalu teemalise postitustega!

Ütlen ausalt, ega ma ei ole terve elu pidanud võitlema kaaluga , pigem oli aeg kus tegelesin just alakaaluga (mäletan ühte õhtut kui meie juurde tuli minu isa- luges mulle moraali, et ma ei söönud korralikul – ema vist oli palunud seda teha, ega ma ei teagi täpsemalt. Kuid mäletan hetke kui isa anoreksia teemal minuga rääkis, tõi veel näite, kuidas nad just käisid kiirabi väljakutsel nooreneiu juures kes ennast näljutas ega söönud ja mis siis temaga juhtus! Kas sellest vestlusest ka siis abi ei ole , kui asu olla ega ei mäletagi! Mäletan, et ta seda mulle rääkis- aga mine sa tea võib-olla on see lihtsalt üks meelepete mida mu aju mäletab! 🙃).

Pilt siis 10 aastasest Triinukesest!

Tükk aega vaatasin ja vaatasin oma pilte. Terve elu olen ma pidanud ennast paksukeseks! Kuid nüüd pilte vaadates mõtlen küll, kus olid selle tüdruku vanemad, et teda toetada, temaga rääkida nendel teemadel! Pidada ennast paksuks siis kui ma seda ei ole! ( Täna ma jh täiskasvanuna saan  aru, et see mõttemaailm oli lapsena vale, tänaseks olen enda kehaga ära leppinud, andeks palunud- jah sa lugesid õigesti! Andeks palunud. Ja tegin seda alles nüüd hiljutu Jaanuaris (2023) alles! Hiljem toon ka Teieni kirja mille kirjutasin siis oma kehale! See oli üsna raske ülesanne mida siis tegin seoses ühe väljakutsega, iseendalt vabandust paluda on üks kõige raskemaid samme mida olen teinud! Kuid tänaseks olen ma oma kehaga rahul, rahu teinud ja armastan seda täiega!)

Aga tagasi tulle selle koolilapse eas oleva Triinu juurde, kust tuli mulle mõte pähe, et ma olen paks ma ei tea kuid ma uskusin seda, see oli minu uskumus, et ma olen paks, kole ja inetu! Miks ma valisin olla paks, inetu, kole – ma ei tea! Lapsed kahjuks ei tule toime üksinda selliste mõtetega, siis on meie jaoks kõige olulisem sõna vara mina olen…. ja see sõna mis sinna tuleb meile jääb. Ning siis me lapsena istume ise enda loodud tundega mille autorid me olema- ise seda teadmata ja muudkui kasvatame seda iseendas. Mhhh kohati on isegi raske neid sõnu siin ritta panna, sest selle esimese loo kirja panemisega olen ma nii palju selgusele saanud iseendas, kust see uskumus tuli minusse, mis oleks võinud olla teisiti jne. (Juhin siin armsad lapsevanema korra tähelepanu enne kui edasi läheme, kui Teie laps tuleb jutuga, et on paks, kole või inetu või midagi sellise ütlemisega- rääkige temaga, seletage lapsele mis need sõnad tähendavad ja kuidas need väljenduvad ja siis küsige uuesti kas ta tõesti usub ise ka, et on see öeldud sõna. Ainult sina täiskasvanuna saad oma last suunata seda uskumuse kinni haaramise kohas, et temal on õigus valida ja vahetada oma tundeid! Usu sellest ütlusest ainult ei piisa sa ei ole paks! See vajab aega ja seletamist – ka minul endal on see hetkel oma teismelisega pikemat aega olnud käsil ja nüüdseks oleme teinud sellega juba edusamme. Mingil hetkel lisan ka blogisse ideid ja näiteid kuidas ja mida teha, et toetada oma last.) ❤️

Lisan veidi pilte algklassidest tehtud piltidest mis vana klassiõe käest sain!

Mmm väike rõõmsameelne tüdrukutirts, eks ole. Mingil hetkel lõigati mul juuksed maha kuna olin nagu saara- juuksed sassis jne. Ema oli oma moodi naine kõik pidi ilus, vinks-vonks ja joone järgi olema ja kui talle ei sobinud siis juuksed maha ja nii oli. Vahepealseid pilte kus juures endal ei olegi. Kuid endiselt pilte vaadates tee mis sa tahad ma ei näe seal paksukest- kes ise arvas, et ta on paksuke! Siiani tundsin seda kuniks maoopil lõpuks ära käisin, sest viimased aastad teadlikumaks saades tundsin enda kehas ennast vangina ja tervis kannatas! 🤷

Minu suure Triinu keha kaalu teemad said alguse sealt 13-14-15 aastase Triinu east (täpset vanust ma ei mäletagi)- seoses minu tervise probleemidega, mis mul toona täpsemalt viga oli ütlen ausalt ma ei tea – mäletan, et olin koolist eemal kuna käisime artside vahet, meie ajal ei jagatud lastega selliseid teemasid (ega seda ei tehta ka väga tänapäeval). Öeldi söö neid rohtusid, need teevad su terveks ja nii on. Tean vaid seda, et oli mingi teema lümfisõlmedega (suured rääkisid ka hullemaid versioone mida siis pealt kuulsin aga no las see olla), pidevalt tehti ultraheli ja mõõdeti nende suurust ja pidin sööma hormoon rohtusid ja see on ka kahjuks kõik mida sellest ajast mäletan. . Ma küll küsisin emalt aga no ega ta väga ei seletatud, kui isegi tegi seda ega ma siis ilmselt ka ei saanud aru mis värk on ja nii ma siis olin – ega ei osanud ju küsida ka midagi usaldasid ju ema, tema teab mis on hea! Tegelesin ju ise enda jaoks siis suurema murega – ma olen paks, inetu, kole teemadega!) Aga sellest ajast sealt siis sai alguse minu kaalu tõus ja tuli ka juurde emotsionaalne söömine.

Kus juures miskipärast on alati need kellel ei ole kaalu teemasid need kes oskavad (enda arust) õpetusi jagada ja just kõige targemad kuidas kaalust alla võtta! Kooli ajal sain väga palju märkusi enda keha kaalu osas nii klassikaaslastelt, kooli kaaslastelt kui ka kodus – ära söö nii palju, vaata milline sa välja näed, kui sõid krõpsu/ jäätist või midagi kommenteeriti- ime ka pole miks sa selline välja näed! Tee trenni jne. märkusi tuli oma jagu. Ka koolis kusjuures meie ajal oli õpetaja suhtumine sinusse juba teine eriti kehalise kasvatuse õpetajatel (kahjuks on seda ka tänapäeval väga palju)- aga nende suhtumine oli siis jah selline kus pandi sind rohkem tegema, kui ei jõudnud kommenteeriti – söö vähem ja võta alla siis jõuad ka rohkem teha! Need olid vaimselt rasked ajad – kõik omast arust mõtlesid , et aitavad siis ülekaalulist Triinut- kuid tegelikult läksin ma aina rohkem lukku, ei armastanud enda keha, ei väärtustanud iseennast enam. Pidasingi ennast ise paksuks, koledaks ja hakkasingi arvama nii nagu teised mulle ka ütlesid! ( Kuid tegelikult ei öelnud seda mulle teised vaid olin selle uskumuse iseendasse pannud ja ütlesin, endale pidevalt ma olen paks, kole, inetu oi neid sõnu oli seal palju! Ma ise sisestasin juba siis seda sisekõne endale ja hakkasingi seda kuulma ka väljast poolt – maailm peegeldab meile vastu meie enda sisemaailma. Kui ma juba siis oleksin teadnud kus sellele lõpp teha oleksin ma seda teinud! Aga tean täna, et ilma nende kogemusteta ei oleks ma täna siin kus ma olen iseendaga. Mõistan ka väga hästi, et kui mina laps olin ei pööratud vaimsele maailmale ja suhtlemis teemadele nii palju rõhku. Täna on meil täiskasvanud inimestena aina enam võimalusi olla teadlikumad ja toetada meie ühiskonnas kasvavaid lapsi olema vaimselt tugevamad. Meie saame juhendada, toetada ja anda neile füüsislist- kui vaimset lähedust enda peres. See on meie vastutus lapsevanemana olla lapsele toeks mitte kellegi teise. Ka tänapäeval on väga palju lapsevanemaid kes toovad enda mitte suhtlemis oskuse laste vahelise suhtluse ette ja tänu sellele lapsed kannatavad. Lapsevanemana on sinu kohustus ja vastutus olla oma lapse jaoks olemas, küsida ja uurida ise kõike mis on seotud lapsega, mõlemal vanemal on õigus seda teha! Tihti aga lapsevanemad unustavad, et selle asemel, et vanematena omavahel tülitsemis ja vihkamise aja võiks suunata laste heaolu nimele, et neist ei saaks katkised lapsed kes suurena enda teemasid lahendavad.) 

Räägin ka veidi koolikiusamis teemat siia vahele – mäletan aega kui palusin emal vahetada algklassides 2-3.klass mu kooli kuna tundsin klassikaaslase poolt kiusamist- imekombel oli ema nõus seda tegema (vähemalt ma arvan, et tegi seda minu soovil tookord aga mine sa tea) ja vahetas Tabivere kooli – Lähte kooli vastu. Kui see oli alles algus –  seal koolis olles sain ma tõelist koolikiusu tunda siis mõne õpetajate, koolikaaslaste poolt ja just sellel ajal kui mu kehakaal siis tõusma hakkas. Alguses sinna kooli minnes ei olnud ma paksuke (isegi nüüd kui pilte vaatan kui olen 10-11 aastane – no ma ei ole paks! Veidi küll suuremate põsekestega, aga mitte paks. 🤷).

Pilte siis 11-12 aastasest Triinukesest!

Täna ma jh tean teadlikult, et lastena me ei mõtle mida ütleme. Täna ma jh tean, et kiusajad on just tegelikult ise need kes on iseenda emotsioonidega hädas ja elavad enda sisemist valu nõrgemate peal välja. Ka mina olin siis nõrk ( tegin ka ise endale juba siis negatiivset sisekõne ja tõmbasin seda kõike magnetina ka enda poole ). Kuid seda halvasti ütlemist – mõnitamist, asjade kiskumist, lõhkumist ja ka peksmist oli sellel ajal minu jaoks palju ja mõjus mulle vaimselt raskelt! (Mõtlemist minus miks keegi ei mõista mind, ma olin ju haige- kannatasin, miks kõik nii ütlevad ega ka minul ei ole kerge, miks keegi mind ei armasta jne edasi teemad olid minus sellel ajal väga tugevalt, kuna ka kodus ei tundnud ma ennast armastatult.) Mhhhhhh siiani veidike tekitab sellist ärevusetunnet / kurbust ja mõtlemist, et mul on iseendast kahju, et lasin endaga nii käituda ja veel hullem ma ise käitusin endaga nii halvasti! Aga täna mõistan, et see oli minu enda vastutuse koht kus oleksin pidanud seadma piirid ja ütlema stopp neile kuid kui sa oled selles hetkes on seda raske teha, vahet ei ole kas sa siis oled laps või täiskasvanu. Kui oled füüsilise vägivalla ohvri rolli sattunud, on sealt raske välja astuda- jh saad aru, et see olukord ei ole õige kuid sa ei suuda seda lõpetada kuna sul puudub kontroll olukorra üle. Eriti lapsena sa ei oska ega tea kuidas sellest väljapääsu leida! Ma ei osanud siis enda eest seista ega julgenud seda teha- sest teadsin kui teen seda saan taas tunda füüsilist vägivalda ja seda minu elus juba oli piisavalt koolis – kodus – koolis – kodus ja see hirm mis takistas kuna olin ju mõned korrad proovinud vastu astuda! (Kuid tänaseks olen ma endast selle koolikiusamise teema ja keha mitte armastamise teema lahendanud (ma loodan)- kirjutanud kirjad, palunud siis andeks ja andnud ka ise andeks kõige selle jama eest!) ❤️🙏

Kaalu teema juurde tagasi tulles, mäletan aegasid kus ma olin üksinda ja käisingi salaja kuskil magusat / krõpse / saiakesi söömas ja iseenda valu leevendamas. Sai ka väga tihti seda tehtud kui ema saatis poodi ja selle käigu ajal ostetud mingi maiustus ja enne kojuminekut ära söödud.  Jah, mu ema küll omast arust üritas mu kaalu teemaga tegeleda – aga pigem oli tema lähenemine see, et vaata milline sa välja näed, riided ei lähe selga, ära söö nii palju jne lähenemine- mina samal ajal mõtlesin, et näe isegi tema ei mõista, mõistab mind hukka, miks ema on nii õel jne… Oli ka isegi hetk kus palusin emal osta mulle mingid dieedi tabletid, et saaksin kaalust alla võtta, proovisin salaja trenni teha, jooksmas käia, kõhulihaseid oma toas salaja teha, abi ma ei julgenud rohkem küsida kuna olin piisavalt tundnud seda negatiivset tooni ja alandamist pigem- minu jaoks oli ju kõik nii negatiivne mis minu suunas tuli! Minus oli (on veel siiani veel veidike) seda tunnet, et ma ei ole piisav, mind ei taheta jne teemad, kuid need kõik emotsioonid ma võtan vastavalt vajadusele ette ja juba neid lugusid lahti kirjutades, uskuge mind need valgustavad, panevad mõtlema ja nägema korralikult asjadele teise pilguga! Varasemalt süüdistasin kogu selle jama taga teisi- kuid mina ise olen olnud nende emotsioonide autor- ise seda lapsena teadmata!

Tundsin teismelisena ennast selle keha osas päris ebatervena, mingist hetkest sisestasin endasse, et ma olen tugev ma saan hakkama. Täna tean, et siit sisestasin ise oma alateadvusele sõnumi sa pead olema tugev- keha jaoks tähendab tugev olemine energiat ja sööki mida sa siis mõtlematult sisse ajad! Tugev sõnum ongi keha jaoks ma pean olema suur ja tugev sõnum!

Mingil hetkel otsustas ema vahetada Lähte kooli tagasi Tabivere kooli vastu, sest mu hinded langesid korralikult ja ma ei käinud koolis- ma ei tahtnud ju sinna minna- seal oli minu jaoks ebamugav, paha ja tekitas hirmu minus! Kodus küll rääkisin enda kiusamise teemast aga vastuseks sain ainult, sa oled suur tüdruk saad hakkama, ei ole sul häda midagi!  Olin tüdinenud sellest halvasti kohtlemisest, hiilimisest mööda koridore, üritasin alati leida selliseid olukordi, et ma ei jääks üksi kuskile, sest nii kui jäin üksi nii olid kiusajad kohe kohal! Ja ka mu omLapsena oli see vägivaldne pool kuidagi üldse minu jaoks hirmutav teema koolis kiusati, Tabiveres mingi hetk kiusasid ka mingid tüdrukud mind, kodus oli päris palju füüsilist vägivalda lähedaste poolt! Mhh aga no seda teemat puudutan kunagi hiljem rohkem – kiusamise füüsilist vägivalda lähedaste poolt! Hetkel pidi ikkagi kaalu teema ju olema kuid kuidagi jutud kulgevad nii!

Huvitaval kombel siis pilte vaadates (ka 13-14-15 aastase) vanusest siis ma ei ole paks, veidi küll kohukas aga mitte nüüd paks! Ma ise ei näe ennast paksuna aga ma tundsin ennast sellisena sellel ajal räigelt! Mhhh, huvitav eks ole (see oli ka aeg kui läbi elasin siis lapsepõlves seksuaalset ärakasutamist. Kui nüüd tagant järgi mõelda siis see oligi see aeg kus siis kaasa haarasin oma kaassõltuvus teema- eks neid väikseid osakesi oli ka varem minus just selle enese mitte armastamise, ebakindluse jne teemade osas. Aga neist teemadest siis edaspidi! )……

Ühel hetkel kui kool oli siis vahetatud ja olin tagasi Tabivere koolis, eks ikka oli seda kehakaalu teemat ja ütlemist kuid see oli aeg kus ma leppisin oma kehaga nagu ta oli ja ei reageerinud nii palju, aga oli ikkagi hetki kus ma lasin jälle neid ütlemisi endasse. Mis on huvitav oli see, et õppisin ära iseenda üle nalja tegemise keha osas siis ei saanud ka ju teised mind kiusata ega mõnitada, õppisin ära selle maski kandmise- ütle mis sa ütled ega mulle korda ei lähe, kuid sisimas nutsin, piinlesin ja oli väga palju neid hetki kus nutsin enda ette kuskil või haletsesin ennast korralikult. See negatiivne sisekõne minus endas juba lapsena ja imestasin miks kõik on nii õelad, pahad ja kurjad ning ütlevad mulle halvasti.  (Täna olles siis selles osas teadlikum, et see oli mu iseenda sisekõne ja sain selle ka mida iseendast arvasin väljast poolt! Süüdistades selles teisi, et mind nii koheldakse! Täna kus ma enda keha jumaldan, ütlen endale hästi, armastan ennast seda kõike kuulen ma ka väljast poolt! Näiteks, ütlen ma endale väga tihti krt ma olen ikka ilus naine, ma olen seksikas ja näen hea välja jne lauseid – ja neid lauseid ütlevad ka teised mulle! Siit ka üks vaatenurk sulle armas lugeja korraks. Kõik muutused meist saavad alguse meist endast ja esmalt soovitan muuta enda sisekõne iseenda keha vastu ja siis sammukestega edasi minna- usu juba see teekond võtab aega! Kirjutan ka mingi aeg sellest pikemalt kuidas leida armastus ülesse enda keha vastu ja mida mina siis ise selleks tegin – kiri mida varem mainisin! Täna ei suuda ma ka enda keha suuna ise üldse midagi halvasti öelda, ei tahagi! )

Tagasi kaalu juurde, mida suuremaks sain seda vähem hakkasin tähelepanu pöörama sellele kaalule võtsin seda keha nagu ta on, vaatasin põlastusega ja andsin endale negatiivseid hinnanguid- kuid leppisin sellega milline ta siis olin. Üks tegevus mida ma  ei tahtnud teha kunagi teha kuna ei julgenud teistele ära öelda – oli šhoppamas käimine (eriti nendega kes kõhnad on) neile oli ju alati suur valik ilusaid riideid, kui sisimas unistasid ka ise nende kandmisest. Või näiteks mu enda ema, nii kui näitasin midagi mida oleksin soovinud ütles ta, oo see sobiks mulle või siis lõpuks ostis endale! Aga no mu ema oli oma moodi huvitav naine, aastaid arvasin, et mu ema vihkas mind jne kuid täna näen ma teda teise pilgu alt aga see teine teema.

Õppisin mingiks hetkeks ära selle võlts enesekindla Triinu maski kellel on savi siis oma keha osas- nii ma arvasin ise!. Nii see elu veeres edasi olin pidevalt seal 70-80 kilo kandis – kui teised ütlesid alati sa vist kaalud küll 100 kilo märkusi. Kuid mingi hetk kui ma enam ei pöörand oma kehale nii suurt tähelepanu sain aru, et olen ikka sõprade keskel olemas ja mind ei tõrjuta sellepärast kui suur ma olen või kui suur ma ei ole. Ja mu kaal kõikus nii ülesse-alla-ülesse-alla ka siis juba ja olin tunduvalt suurem kui siis kui kõige suuremaid märkusi selles osas sain. Eks seal teisme eas oli oma jagu neid kaalu alandamis teemasid said veidi alla aga alati ta tuli ka kuskilt tagasi! Mingitel aegadel Lähte kooli ajal, oma küla kohas olin ma ka ise kiusaja rollis, kui ka Tabivere kooli ajal koolikiusaja rollis (keskkooli ajal), et leevendada iseenda valu teiste peal, ja mul on täna sellepärast kahju! Jah- ma ei saa tehtut tagasi võtta kuid mul on südamest kahju, et elasin enda valu kellegi teise peal välja! See küll lohutas kuid ei tervendanud minu hingevalu!

Veidike pilte siis Tabivere kooliajast! (Kasutasin neid mis mul piltidest on sellest ajast.) 😅

 Mu kaal põhikooli – keskkoolis kõikus siis oma jagu mingite hetkedel rohkem siis vähem. Huvitav on kusjuures nende inimeste juures kes on sisemiselt nii haavunud oskavad teiste ees olla sellised särasilmad ja päikesekerad! Oeh selles põhikooli – keskkooli ajas oli kõike suitsetamist, alkoholi, poisid jne teemad. Täna ma isegi mõistan miks ma mässasin ja möllasin, see oli mu enda sisemine maailm mis karjus ja otsis leevendusi eri asjade pealt iseenda valule. Teismelisena on sada muud emotsiooni ja kogumaailma kuuluvustunde taga ajamine nii meeletu suur. Kui piltide järgi vaadata siis kaal uuesti tõusma hakkas 2007-2008 aastal, piltidelt ka juba näha  kuidas kosusin (sellel perioodil oli siis üks läbielamisi mu elus-  mu ema suhtesse astumine minu eks poisiga kellest olin lahus mõned kuud olnud! Emaga mitte suhtlemine, otsisin päästjat kes mind siis päästaks sellest valust ja leidsin kaaslase, soovisin saada laps ja jäin siis rasedaks! Nendest lähemalt räägin ka siis kunagi hiljem ja teises postituses. Aga elu karusell keerles siis korralikult sellel ajal.)

Aga võtame selle postituse kokku nüüd kooli lõpuga! Viimases klassis ehk siis 12ndas olin siis rase (4-5 kuu)  ja lõpetasin keskkooli! Olin juba siis korralikult kosunud! Ja nagu sõbranna ütles, nägin ma sellel ajal tunduvalt vanem välja kui nüüd! 😅 Ega tal on ka õigus- vaadates kõikide teiste poole kaotasin ma ise enda ära ja ei märkand enam ennast. Nagu mingi hetk mainisin sain ju aru küll, et see ei ole õige kuid ei leidnud väljapääsu! Mingist hetkest hakkas minust ka söömishäire- mitte süüa! Kahjuks on see siiani minus teemaks ja ei ole seda osa saanud endast lahendatud ja selleks teemaks on mitte söömine- võin päevas süüa korra, heal juhul 2 korda! On ka päevi kus näksin üksikud asjad. Aga ma leian sellele lahenduse , tuleb ainult ette võtta ja aru saada miks ma endaga nii teen, kust see alguse sai- enamasti teevad inimesed nii sellepärast, et karistavad ennast alateadlikult. Aga ära muretse ma uurin selle välja. 

Lühidalt võtaksin kokku selle jutu sellega, uskumus mis viis mu – mu enda kehasse vangi! Minu enda uskumus viis mind lõpuks paksukeseni!

No nii, selleks korraks aitab ja lõpetame lõpu piltidega!
Järgmises postituses juba juttu rasedusest ja aegadest kaalu osas kuni tänaseni siis!

Ma ei väsi jagamast, sest minu eesmärk on jagada ja inspireerida- kui sind hetkel ei inspireeri, siis kedagi kuskil ikka!…
Järgmise lugemiseni….

Armastusega, Triinu! ❤️

 

 

error: Sisu on kaitstud !!
Scroll to Top